Karuse mees

Karuse mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil: särk, põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga.

Särk

Meeste särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, 6-8 cm laiuse mahamurtud krae, piluga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, kolmnurksete kaelalappide (need olid ka naiste särkidel) ja pikkade kurrutatud varrukatega. Särk ulatus põlvini ja oli lõikelt sarnane naiste särgile, kuid õmmeldi ühest kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega või seoti lõngast punutud paeltega ehk sõltustega. Särki kanti pükstes.
19. sajandi teisel poolel hakati meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja 10-12 cm laiused rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, sajandi lõpul punase geomeetrilise kirjaga rist- või madalpistetikandiga. Meestesärgi kinnis oli paremal pool. 19. sajandi lõpus õmmeldi meestesärgid passega  tagatükil.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti seemisnahast. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimi põlvpüksid. Viimased olid eest lakaga (nelinurkne lapp pükstel ees), mis kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge, värvel keskelt nööbitav. Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlv- ehk kintspüksid. Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid. 20. sajandi alguses kandsid mehed jalas pikki pükse.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli algselt püstkrae, hilisematel - reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, kaks rida vasknööpe hõlmadel ja taskud. Suveks tehti ka linaseid vatte. 20. sajandi algul kanti koos pikkade pükstega pintsakut.

Vest

Jõukam talumees kandis vati all vesti. Vest koosnes kahest hõlmatükist ja seljatükist. Hõlmad valmistati samast riidest, millest ülikondki, kuid kasutati ka ruudulist puuvillast kangast või mustrilist siidikangast. Vesti seljatagune õmmeldi linasest riidest. Vest oli õlaõmblusega, kahe (tinast) nööbireaga, püstkraega ja klapiga taskutega. ERM 509:2239

Pikk-kuub, kasukas

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele. Meeste kuue ühele rinnaesisele hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teisele punasest kaarusnöörist aasad. Kinnitusfunktsioon neil nööpidel puudus, hõlmad hoiti ülerõivastel kokku vööga. Ees vöökohal olid kinnitamiseks haagid. Talvel tõmmati pikk-kuub lambanahkse kasuka peale. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga.

Vöö

Ülerõivastel, sealhulgas „vanamoelisemal“ pikemal vatil, kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd ehk pussakat ERM 8709, ERM 8716. Võrkvööd olid vahelduva laiusega, kaunistatud lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.
19. sajandi lõpus kandsid noormehed ülerõivaste, eriti kasukate peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevöid. See vöö oli jõukuse ja uhkuse märk. 

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Kaelarätid olid ostetud puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakate

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübarat. Argipäeval kanti linastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega kahe allalastava kõrvaga läkiläkid.
19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Kindad

Mehed kandsid käes, sarnaselt naistele, laba- ja sõrmkindaid. Igapäevaselt kanti lihtsama mustriga silmkoelisi labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad. ERM 2721ab, ERM 716:136

Säärekatted, säärepaelad

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Pidulikel puhkudel tõmmati jalga kootud villased, värvuselt pruunid või mustad pikad sukad. Need ulatusid põlvpükste säärevärvli alla ja kinnitati värvilistest villastest lõngadest punutud säärepaeltega.

Jalanõud

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid. Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.

Lahttaskud, raha- ja tubakakotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud nahast lahttaskuid või raha- ja tubakakotte. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna kõhu peal. Naised on meestele valmistanud ka lõngast kootud või heegeldatud tubakakotte ERM A 447:375.

 

Kirjandus:

Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, H. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst.- Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

 Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist