Mihkli naine

Mihkli abielunaise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskel pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun, liistik, pikk-kuub, tanu või  pott- või kabimüts, põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Mihkli neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea.

Särk ehk hame

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega, rinnalõhikuga, ilma kraeta (kaelus tõmmati kokku krookpaelaga) või väikse mahapööratava krae ning pikkade kurdvarrukatega. Pilupalistusega ääristatud rinnalõhik kinnitati reesi ehk preesiga. Särgi värvlite, õlakute ja krae kaunistuseks õmmeldi valge niidiga tikkpisted, püvisilmpistes tornid, serva tagid.   Särgi laiad varrukad olid kurrutatud, otstes värvlid, mis kinnitati sõltustega (paelad) või nööbi ning aasaga. Suvel sooja ilmaga käisid naised tihti ainult särgiväel, mähkides ümber keha kirivöö. Särgi all ei kantud midagi. Mihklis olevat jahedama ilmaga tööl käies kantud ka kaht särki ülestikku.  ERM 2765, ERM A 616:35, ERM A 698:82

Seelik

Vanemad Mihkli seelikud olid nagu mujalgi Lääne-Eestis algselt ühevärvilised, 19. sajandi algkümnenditel levis seal ka pikitriibuline seelik. Pikitriibuline seelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Lõngad värviti taimevärvidega – puupunase, madaraga,  sinist saadi vist lõngaõliga värvitult ERM 5023. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Värvli juures asetati seelik voltidesse, need pressitud sisse ahjust võetud soojade leibadega. Naiste seelikul jäeti esilaid mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Seeliku värvli otsad (või üks ots) olid sageli keeratud silmuseks, millest köideti läbi pael, värvel suleti ka haagiga. Triibuseeliku alumist osa võis vahel kaunistada vanema moe kohaselt ka paari paralleelselt asetseva kardpaelaga, alläärde kinnitati aga punane villane nöör. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse eest ja tugevduseks õmmeldi serva linasest kangast riideriba ehk toot. ERM 2763, ERM A 303:2, ERM A 698:71

19. sajandi lõpus valmistati ka üksikuid põikitriibulisi seelikuid, mis ei saanud valdavaks. Valmistati ka ruudulisi punasepõhjalisi peenvillaseid seelikuid. Neid kujundati erineva ruudusammuga.

Selleks, et naine ilusam ja tüsedam välja näeks, kantud seljas paari-kolme seelikut korraga. Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. Pühapäeval pandud ette laiade pitsidega põlled. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest või peenvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Põlleriie kroogiti värvli külge, mille otstes olid tuttidega põllepaelad, need jäid rippuma seljale. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  Igapäevased põlled värviti ise pruuniks või siniseks.

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Punased vööd olid ka kitsamad. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. ERM 1233, ERM 14268, ERM 16510, ERM A 447:343, ERM A 616:141, ERM A 621:181

Õlarätikud

Igapäevaselt kanti valget linast kaelarätikut. Kodust välja minnes kanti siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriga ehk roosilist rätikut. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Lilleline rätik asetati liistiku või kampsuni alla. Sageli kanti uhket narmastega rätikut vaid särgiga, see kinnitati rinnal sõlega.

19. sajandi lõpupoole võeti külmaga õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel. ERM A 859:1, ERM A 859:2, ERM A 859:3

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Mihkli kihelkonnas kanti 19. sajandil lisaks kabi- ehk kabjamütsidele laialdaselt veel ka varasemat moodi esindavat nn kikktanu. Selline tanu oli iseloomulik just Mihklile. Kikktanu valmistati valgest peenest linasest riidest ERM 2883. Kaunistati madal-, võrk- ja varspistes tikandis lillkirjas, laias tikandis esinesid nelgimotiiv ja kuuelehine rosett. Tikkimiseks kasutati värvilisi siidniite, kaunistati väikeste litritega ja serva õmmeldi kardpael ERM 2869. Kikktanu oli väikse kurrutatud sopiga. Tanu tärgeldati kõvaks ja ta seati pähe üsna peanupu otsa (juuksekrunni peale) ja seoti lõua alt tanunööriga - koonuspaelaga kinni. Kel tanu viltu peas oli, selle üle naerdi. Risti üle tanu seoti siidpael, lesed seda ei teinud. Kirikusse minnes olnud tanu kantud lauluraamatu või eriliste kaante vahel ja alles kiriku eeskojas pandud tanu pähe. Tanusid kanti kihelkonnas sama kaua, kui rahvariiet üldse.  Tanu või mütsi peale, seoti pearätt, mis pidi peakatet kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Veel 19. sajandi lõpul kanti kirikuteel peas siiludest koosnevat kesamütsi ERM 9996, mille siilud olid villasest värvilisest (punane, sinine või must) riidest, vooder linasest, vahel kanti ka villasest lõngast heegeldatud võrkmütsi. Mütsi peale seoti pearätik. Igapäevaselt kantigi peas rätikut, suvel puuvillast, talvel villast. Talvel pandi pähe kolme või nelja sopiga talvemütsi, millel oli karusnahkne serv. Mütsi lagipealne oli tasane, nelinurkne, pealisriie punasest kalevist või lillelisest siidist, ääred tallenahast vms karusnahast. Seda mütsi kandsid naised ja tüdrukud. 20. sajandil, koos linnamoe tulekuga, kandsid abielunaised peas kunstlilledest valmistatud oubi ehk linnatanu.  

Kampsun

Kampsuneid hakati kandma hiljemalt 18. sajandi lõpus. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või  puuvillaseid kangaid. Voodriks on kasutatud puuvillast riiet. Kampsuneid oli kahte liiki. Pärnumaale omast moodi esindas Mihklis  lühikese liibuva pihaga, pikkade varrukatega ja nn händadega kampsun, mis ilustati punase kaarusnööriga. Sellist händadega kampsunit kanti, näiteks, ka Pärnu-Jaagupis. Teise moe järgi õmmeldi kampsun aga rühmseesidega nagu seda tehti Läänemaal.

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist või lambamustast toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Mihkli kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes ERM A 483:151, ERM 2847. Kuub koosnes ühest seljatükist, kahest hõlmatükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, siit ka nimetus kimpvoldid. Voldid ehk hännad  pidid olema sirged ja õhukesed, need pressiti sisse ahjust võetud kuumade leibadega. Kuubede hõlmad kinnitati kõhu peal tugeva vaskhaagiga. Mõnedel naiste kuubedel on tihedas reas haagikesi hõlma äärde õmmeldud vaid moe pärast.  Naiste kuub oli eest lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma.  Nagu on näha A. Pezoldi jooniselt (trükis ilmus 1862. a.), mis kujutab Mihkli kihelkonnast pärit  abielupaari, võis Mihkli naiste pikk-kuubedel esineda ka punasest kaarusnöörist kaunistusi, nagu seda esines ka Pärnu-Jaagupi naaberkihelkonnas (vt.  Manninen 2009:77, joon. 69).

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Selle all kanti pikka valget linast rüüd (pikk-kuuele sarnase lõikega). Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale händadega pikk-kuub. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. Kasuka hõlmu kaunistati kahevärviliste (punane ja must) liignahast rihmadega ehk naharibadega. Kasukal oli sarnaselt pikk-kuuele lahtine rinnaesine, nii et see jättis nähtavale rinda katva õlarätiku ja hõbeehted. ERM 5024

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi villasest lõngast sissekootud kirjaga sukki. Sukakiri kattis tervet sääreosa, labaosa kooti ühevärvilisest lõngast. Soonik kooti ühevärviline, sääre ülaosas oli väiksem geomeetriline muster, pahkluu ümber kirivöökirja meenutav mustritriip punase-sinise lõngaga. Kaunis sukakiri pidi seliku alt paistma jääma. ERM 2854/ab, ERM 18333/a, ERM A 447:403/ab

20. sajandi alguses on Mihklis kantud ka heegeldatud (sakilise mustriga) sukki ERM A 603:62//ab, ERM A 509:3199/ab. Pikad sukad seoti põlve alla kirjude säärepaeltega.

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt ERM A 616:78 või toimselt ERM A 611:33 palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Osade säärepaelte otstesse on tehtud riideribadest tutid, siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna nendega seotud veimed kokku.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindaid, igapäevased olid kootud kahe lõngaga, enamasti musta-valget kirja labakindad, pühapäevased rohkemate värvidega ERM A 509:2762. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. 19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja mis olid eelistatumad noorte neidude hulgas. Levinud olid villased kirjatud ja roositud sõrmkindad. Kirisõrmkindad olid nii kahevärvilise, väiksema kirjaga ERM 5057 kui hästi värvikirevad, kus kasutati palju punast ja sinist värvi lõnga. Viimastel kooti sõrmed ühevärvilised sinised, labaosa taustavärviks oli punane, ornamentidest eelistati kaheksakanna-, kolmnurga- ja risti motiive. Roositud sõrmkindad on lilla või valge põhitooniga, milles värviliste lõngadega (põhikoest pisut jämedam lõng) roositud (põhisilmuste vahel põimitud lõng) mustrid ERM A 509:3092, ERM 2719. Siingi on palju kasutatud käpilisi ehk kaheksakandu meenutavaid kirju. Kanti ka "läti-lapilise kirjaga sõrmkindaid ERM 2707.

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kanti  uue moena liistul (eraldi parema ja vasaku jala liist) valmistatud parknahast pastlaid. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust ERM A 397:2/b. Klaashelmed ERM A 509:6175 olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised ERM 2797, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised) ERM 2786. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Piduülikonnaga pandi kaela pikem helmekee või helmekeede read kaelarahadega, mis seati rinnaräti peale hästi nähtavale. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle) ERM A 509:56. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM 14392 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM 2798, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.

Kurgu alla särgi külge võib olla kinnitatud 4-5 cm läbimõõduga väike prees.

Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 5-6 cm läbimõõduga hõbepreesi ERM A 509:6735 ja ERM A 509:610 või silmadega preesi ERM 5035.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 2795 ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ERM 5038:1 ja õiemotiividega harisõrmus ERM 2806, mida kandsid nii mehed kui naised.

Kirjandus:
Astel, E. 1998. Kirivööd. Tartu: Ilmamaa.
Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, H. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Eesti VIII. Läänemaa I. 1938. Toim. Haberman, H. Tartu.
Kaarma, M. Voolma, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.
Viires, A. 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
ERM EA 232. Reet Piiri, 1992. Mihkli khk rõivastus, värvimine,128-134.


Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist
Ehete teema: Jana Reidla