Noarootsi mees


Meeste vanem (enne 1850. aastat kasutusel olnud) rõivakomplekt koosnes särgist (naiste särk, ERM 509:5545, legendiga) lakaga põlvpükstest (ERM A 509:3777, legendiga), vestist (Pakri vest, rekonstruktsioon Heikeli joonise järgi), igapäevasest vatist (Vormsi vatt, rekonstruktsioon Heikeli joonise järgi), pidulikust pikk-kuuest (NM 3339, legendiga; ERM A 509:216, legendiga), võrkvööst (rekonstruktsioon Schlichtingi tahvli järgi), igapäevasest kootud kampsunist, pidulikust kaapkübarast ja igapäevasest valgest siniste triipudega kootud mütsist, sääristest (Vormsi säärised ERM 563:1885 ab, legendiga), või sukkadest (Pakri sukad, ERM A 489:359a, legendiga), säärepaeltest (ERM 509:2617, legendiga), pasteldest (Pakri pastlad, ERM A 294:10ab, legendiga), padinatest, kinnastest (ERM A 509:2667ab), sinisest või punasest kaelarätist, tubakakotist (Vormsi tubakakott, ERM A 509:5545, legendiga).

Heikel on kirjutanud Noarootsi mehe kohta järgmist: „Peas on tal valge müts siniste triipudega (vgl. T. XIX 10). Särgi kaeluses on väike sõlg. (Pühade ajal on kaelas punane või sinine rätt). Lühike jakk on pruun, nööpaugud sinised (Russwurmi järgi punased) ja punane vöö. Jaki all on sinine või kirju vest, kahe rea nööpidega, mis on kurguni kinni nööbitud. Põlvpüksid on ilmselt linasest. Säärised on pruunid.“

Särk skiut

Meeste särgid erinesid mõneski osas naiste omadest. Need oli harilikult lühemad, ulatudes ainult poole sääreni või põlvedeni. Teisest riidest alune esineb meestesärgil õige harva, harilikult on selle ema ühest tükist, mis on koti moodi kahekorra murtud. Mõlematel külgedel on alaääres raiused. Kuna meestesärk oli lühike, polnud sellele siilusid vaja. Harilikult olid kaenla all kaenlalapid ja kaelaaugu laienduseks õlgade sihis kolmnurksed kraelapid.

Kuigi kaunistustele ei pandud meestesärgi juures üldiselt nii suurt rõhku nagu naistesärkidel, tuleb siiski mainida, et neilgi esines samu ilustusi, mida tunneme naistesärkidelt. Meestesärgi ehtimine oli põhjendatud arvestades, et mehed liikusid sooja ilmaga üldiselt särgikäiste väel. Mäletatakse sedagi, et suvel olevat ka mehed töötanud päris särgi väel – nagu naisedki. Sel juhul oli särk muidugi tavapärasest pikem.

Särk, skiuta, tehti valgest linase lõime ja takuse koega kangast. Pesu olevat nii kare olnud, et kratsinud kõvasti keha. Meeste särk oli üleni ühest riidetükist (st mitte takusest riidest alumise osaga nagu naiste särgil), ilma õmblusteta, kuid õlalappidega, hääde. Kraeks pandi väike, kitsas püstine riba (Schlichting T VII F 1,2 mahapööratav krae). Särgi varrukad ühendati pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla õmmeldi nelinurksed kaenlalapid. Varrukad tehti enamasti värvlitega, stem, stäm ja varrukasuud kurrutati (ERM A 563:831).
Nagu naistesärkidel nii tikiti ka meeste särkide krae, õlalapid ja värvlid valge linase. Meeste särk ulatus peaaegu põlvini.

Russwurmi järgi on mehel särgi küljes väike hõbedane sõlg, pühapäeviti pannakse kaela ümber hooletult punane või sinine rätik, kuid sageli trotsib ta ilmastikku ilma selletagi.

Püksid

Noarootsis kanti 19. sajandil ja veel 20. sajandi algul eest nööbitava lakaga põlvpükse. Need tehti lambamustast villasest riidest, kuid olevat olnud ka halle pükse. Mõned ERMi kogudes leiduvad kintspüksid on seemisnahksed ja villase voodriga (ERM A 306:24, A 509:3777). Nagu Russwurm väidab, olevat nahkpüksid kuulunud eeskätt peigmehe ülikonna juurde. Lõike poolest on nahkpüksid samasugused kui riidest püksid.

Russwurmi sõnul on juttu ka sinistest pükstest. Kui naised kandsid sinist seelikut pidulikel puhkudel, siis ilmselt olid ka meeste sinised püksid veidi pidulikumad. Sinised püksid on lühikesed, sukad pruunid, säärepaelad kirjud.

Suvised püksid olid linased või takused, tavaliselt valged, sageli sinisetriibulised või -ristilised. Talvised püksid tehti villasest riidest. Vanemal ajal kanti peamiselt tumepruune või halle pükse, kuid on teateid ka valgetest. Loomulikuna tundub, et kui pealisriided olid valged, siis tehti ka püksid seda värvi.

Hiiumaal või Noarootsis on olnud tumedavärvilise vati või kuuega koos siiski ka valged püksid tarvitusel.  

Vest
Hiiumaal ja Noarootsis kanti juba 19. sajandi keskel lambapruunide kuubede ja vattidega siniseid veste, millel oli kaks rida vasknööpe. Vati all on sinine või kirju saksa moe järgi õmmeldud kahe rea nööpidega vest, mis on kurguni kinni nööbitud.

Vatt rockin

Noarootsi mehel (Schlichtingi joonistusel Noarootsi rahvast, 1852. EAM 7896/G1030) näeme pihtkuue ümber vööd.

Vatt, rockin, tehti harilikult pükstega samast materjalist. Kintspükstega kantavad pihtkuued olid nagu püksidki lambamustast villasest riidest.

Russwurmi kirjelduse järgi on vatt lühike, pruun, hõbenööpidega, mis mõnikord asetsevad tihedalt üksteise järel ja sobivad nööpaukudena kasutatavatesse punastesse aasadesse. Vati peal kanti vööd.

Lühemaks meeste ülerõivaks oli (nagu naistelgi) lambamustast villasest riidest põlvini ulatuv vamsa, mille seljaosale tehti üks vastandvolt. 1958. aastal mäletati veel ühte vanameest, kes olevat käinud metsas, vamsa seljas, mustast nahast vaskpandlaga rihm selle peal, kirves vöö vahel.

Pikk-kuub vamsar
Vanema põlve jutu järgi pidi pikk-kuub tingimata seljas olema kirikusse minnes ning kirikus, olgu kas talv või suvi. Ilma selleta kirikusse minekut peeti sündmatuks (Schürze mit aufgedruckten Mustern, Kihnu/Künö). Külla minnes pidi ka kuub seljas olema. Vaderitel olid ristimise aegu pikk-kuued, samuti kandsid pulma-ametimehed seda rõivaeset kogu pulmaaja kestel. Nagu kõigest sellest selgub, oli pikk-kuub pidurõivas. Kes tahtis korralikult riides olla, kandis seda (Schürzen, Noarootsi/Nuckö; Viljandi/Fellin).

Noarootsis kanti Schlichtingi tahvli järgi otsustades (Schlichtingi T VIII) peamiselt händadega kuubi.

Händadega kuue ema koosnes harilikult kolmest tükist, üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. See oli lühike, otsad ei ulatunud kokku. Seda polnudki vaja, sest kuube hoiti tavaliselt rinna eest lahti.

Seljaosa oli kaenlast alates lõigatud kaarjalt sissepoole. See kitsenes vöökohani, seal aga muutsid kaared suunda ja läksid järsult ristloodis mõlemale poole. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud (Männerjacken aus wollenem Stoff). Need laiendused olid voltide tegemiseks vajalikud. Lisaks pandi samal otstarbel hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud.
Voldid, mis osalt tekkisid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljaosa lõigati, seda lähemale tulid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks jäi kuub taljest. Mõnikord olevat olnud raske mahutada kampsunit pika kuue alla.
Voldid ei asunud muidugi külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid händadeks kutsutigi. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemaks. Volte on ERMi ja Nordiska Museeti esemetel kolm.
Kuub kinnitati tavaliselt 2-3 paari haakidega, mis olid harilikult vasest. Mehed kandsid pikk-kuue peal üldiselt vööd, naised mitte (Taschentücher). Taskuid igal kuuel ei olnud. Naistel need enamasti puudusid, meestel olid aga üldisemad (Taschentücher).

ERMi kogudes leidus üks Noarootsist pärit püstkrae ja avasuuvarrukatega pikk-kuub, vamsa (ERM A 306:20, füüsiliselt pole enam säilinud, vaid fotod), mille seljaosal asetseb kaks nn hända (volti). Ees, rinna kohal on kuub kinnitatud vaskhaakidega. Sarnane kuub on olemas ka Rootsis Nordiska Museetis (NM.0003339).

Russwurm viitab traditsioonile, mille kohaselt Noarootsi naised on enne mustade rõivaste kandmist kasutanud valget pikk-kuube, talvel villasest (vamsar), suvel linasest riidest (riter). Eestirootsi naised ja mehed on kandnud peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinevad teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Vöö

Ühel häälel kinnitavad teadaanded meestevöö otste kohta, et need jäeti ripnema. Harilikult keerati vöö kaks korda ümber keha. Sidumist alustati eest keskelt ja lõpetati samal kohal, köites otsad ees poolsõlme. Levinud oli järgmine sidumisviis: kui vöö oli ümber keha mähitud, tehti poolsõlm otse ette, kuid viidi siis vöö otsad edasi ja alles puusade kohal pisteti vöö vahelt läbi, jättes otsad vabalt rippuma. Sageli ripnesid vöö vahel kindad. Noarootsis kanti vööd võrdlemisi lühikese vatiga.

Tubakakott

Meeste tubakakott valmistati kuuest 5cm laiusest punasest ja sinisest villasest kangaribast. Vahelduvate värvidega kokku õmmeldud kangaribad kroogiti koti põhjas kokku ja kroogete keskele koti põhja tippu õmmeldi 4cm laiune punasest villasest kangast kettake. Kott kaunistati ümberringi vasevärvilise siksakpaelaga, millest on koti pinnale moodustatud ruudud. Kott vooderdati valge linase või puuvillase kangaga. Punasest kangast (laius 5cm) kotisuu tõmmati kokku punase villase 1cm laiuse paelaga, mille otstes on villasest lõngast ümmargused tutid. Koti kõrgus u 20cm, laius 16cm.

Kootud kampsun
Vanad mehed olevat 20. sajandi algul kandnud halle varrastel kootud patentkoes eest nööbitavate hõlmadega kampsuneid, kampsul. Varrukaotsad ja hõlmad kaunistati sinise või punase (sakilise) kootud servaga. Kõige vanemad taolised kampsunid olid sinised, siis punased (punakaslillad) (ERM A 306:28 baika) ja seejärel hallid. Esialgu kinnitati kampsunid haakidega, pärast riidega kaetud puust nööpidega, hiljem juba poenööpidega.

Peakatted

Mehed kannavad juuste peal kõrget kitsa servaga kübarat, mida kipuvad juba kõikjal välja tõrjuma karvamütsid. Rootslaste pärimuse järgi on üsna kindel, et kõikjal kanti kolmnurkseid kübaraid, Osmussaarelgi räägitakse vanast talumehest, kes oli jäänud auväärsele kolmnurksele kindlaks kuni elu lõpuni umbes kümme aastat tagasi (u 1845). Tööd tehes pannakse mõnikord pähe valge villane siniste rõhtsate triipudega öömüts – varrastel kootud triibuline sopiga müts.

Soeng

Meeste juuksed olid pikad ja langesid vabalt õlgadele.

Sokid ja säärised

Noarootsis kanti kintspükstega musti või halle, lambamusti (Russwurm § 266, Schlichting T VII F 1, 2 pruunid säärised) või valgeid villaseid sukki, mis kinnitati põlve silma all värvilistest villastest lõngadest 2–3 cm laiuste kalasabamustris sukapaeltega (ERM A 306:25, A 509:2617), mille narmad olid otstes palmitsetud. Riguldi valla põhilise rootsi asustusega alalt pärineva teate järgi tõmmati püksisäär sukale peale ja kinnitati nööpidega. Sukapaelte tutid paistsid püksisääre alt välja. Seevastu eesti-rootsi segakülades olevat rootsi mehed kandnud sukki püksisääre peal, mis oli tavaks just eestlaste seas.

Kui kintspükstega kanti pikki sukki, siis pikkade pükste juurde kuulusid sokid, mis kooti enamasti hallist villasest lõngast. Esines ka triibulisi (n halli-mustatriibulisi) sokke. Jalanartse kandsid mehed rohkem kui naised. Schlichtingi tahvlitele tuginedes võib öelda, et pidulikel puhkudel kanti sukki ja tööl sääriseid.

Säärepaelad

Villased sukad kinnitati põlve silma all värvilistest villastest lõngadest 2–3 cm laiuste kalsabamustris sukapaeltega (ERM A 306:25; ERM A 509:2617), mille narmad olid otstest palmitsetud. Riguldi valla põhilise rootsi asustusega alalt pärineva teate järgi tõmmati püksisäär sukale peale ja kinnitati nööpidega. Sukapaelte tutid paistsid püksisääre alt välja.

Pastlad sküüa
Jalanõudeks olid pastlad, sküüa. Nooremad mehed hakkasid 19. sajandi lõpul pühapäeviti kandma saapaid, kuid talumehe tööjalatsina püsis pastel kuni rootslaste lahkumiseni Eestist. Meeste pastlad erinesid naiste omadest ainult pastlapaelte kinnitusviisi poolest: neid ei kinnitatud üles põlve alla, vaid seoti ümber kederluu. Üksnes siis, kui kanti jalanartse, mässiti pastlapaelad risti-rästi ümber säärte. Talvel on pastelde või kalurisaabaste peale pandud puidust klompe.

Kui sisemaal tehti pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel tuli lehmanaha kõrval kõne alla ka hülgenahk. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Padinad

Talvel kinnitati rihmade abil pastelde või kalurisaabaste alla puust jääkingad.

Jääl roo lõikamisel kasutati puust klompe ehk padinaid – klompar, klombar (ERM A 306:3, ERM A 622:101, A 426:1417ab, 1494ab). Selliseid jalanõusid vajati samuti vihmase ilmaga, kui õu porine oli.

Kindad nevahankle
Lisaks praktilisele otstarbele olid kindad vanasti, eriti meestel, lihtsalt ülikonna täienduseks. Kindad rippusid suvisel ajal vöö vahel, ilma nendeta polnud mehe rõivastus täielik.

Niihästi sõrm- kui ka labakindad kooti suuremustrilised. Armastatuim kiri oli nn kaheksakand, othäärna. Veel 20. sajandi algul tehti meeste kindad musta- ja valgekirjud (ERM A 306:19 nevahankle), ka musta -ja hallikirjud (ERM A 563:927ab). Hiljem hakati kasutama ka eredamaid toone (ERM A 707:3-6).

Rätik
Pühapäeviti panid mehed kaela ümber punase või sinise rätiku, kuid sageli trotsiti ilmastikku ilma selletagi. Külmal ajal kandsid mehed väljas liikudes kaela ümber jämedaid heegeldatud või varrastega kootud salle. Seda peeti aga vanasti nõrkuse märgiks – kangel mehel oli rind lahti nii, et see külma käes härma läks.

Eriti just soojal ajal käisid mehed meelsasti kaelarätita. Külmal ajal (ja ka suvel neil puhkudel, kui taheti esineda korralikult riietatuna) kuulus harilikult ka kaelarätt ülikonna juurde. Meeste kaelarätt oli väike. See murti kolmnurka ja rulliti siis kokku, seoti kaela ümber ja tõmmati kurgu alt sõlme, jättes umbes sõrmepikkused otsad välja ulatuma, kus need kinni sõlmiti. Särgi krae, eriti selle nurgad, paistsid räti alt välja.