Ridala naine

Ridala naise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskel särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, pottmüts, abielunaisel põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus või oli üsna kitsas, kaelaava tõmmati kokku keerupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi varrukavärvlid ja õlakud kaunistati valge pilutikandiga ning äärde õmmeldi tagid. Särgi laiad varrukad olid kurrutatud, otstes varrukavärvlid, mis suleti nööbi ning aasaga. Suvel käidi särgiväel, ümber piha seoti kirivöö.

Seelik

19. sajandi alguses kandsid naised pikitriibulist, värvli juures vabalt langevate voltidega seelikut, mis ulatus pahkluuni. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Värvli juures asetati seelik voltidesse.  Naiste seelikul jäeti esilaid voltimata. Seeliku alaääre kaunistusena õmmeldi seelikuriidele jätkuks alla kuni 15 cm laiune (roheline) riideriba. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest, õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast riideriba ehk toot. Seeliku värvli otsad (või üks ots) olid sageli keeratud silmuseks, millest köideti läbi pael. Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut.

19. sajandi lõpus, linnalähedases Ridalas nähtavasti isegi varem, üleminekul rahvarõivalt linnamoele, kandsid naised seljas ruudulist kaapotkleiti. See õmmeldi kodukootud linasest või poolvillasest materjalist  külaõmblejate poolt valmis. Kleit koosnes volditud seelikuosast ja kehasse töödeldud pikkade varrukatega pihaosast. Abielunaine kandis kaapotkleiti koos põlle ja pottmütsi või oubiga. 

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates, kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid ERM A 622:196. Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla. Suvel, kui käidi särgiväel, seoti ümber piha vaid kirivöö. 
(Üksikasjalikumat ülevaadet Ridalas kasutatud kirivöödest vt. raamatus: Ridala kirivööd. Koost. T. Tomingas ja H. Tellei. Väljaandja: Mäemõisa kangakudujate seltsing, 2016.)

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriline (narmastega) rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla. Rätik kinnitati rinnal sõlega.

Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks valge linane tanu. 19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabimütsi, sisemise valge pitsi ja mütsi peal kardpaelaga ERM 10977Sajandi keskpaigaks olid kabimütside kõrval kasutusele tulnud valge koheva püstise pitsi ehk treemliga pottmütsid. Pidulikud pott- või kabimütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. 

Tanu või mütsi peale, seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel kanti peas ka lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütse. 20. sajandil koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest oubi ehk linnatanu.

Kampsun, liistik

Kampsuneid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, peaaegu kurguni kinnihaagitud rinnaesise, ümara madala krae, pikkade varrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreribaga ehk seesiga. Seljal kaarjad õmblused. Voodriks kasutati linast kangast. Hõlmad suleti haakidega.

Kampsunite kõrval kanti ka liistikut. See oli peamiselt neidude riietusese. 19. sajandi teisel poolel olid Ridala naaberkihelkonna Martna liistikud valmistatud näiteks punasest purpurriidest. Lõikelt olid nad jakile sarnased: taljes, rühmseesilised ja kurguni kinnihaagitud. Materjalidest kasutati villast- või puuvillast riiet.    

Pikk-kuub, kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, siit ka nimetus kimpvoldid. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest palju lahti, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Taskuid kuuel ei olnud.

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest.

Sukad, sukapaelad

Jalas kanti silmkoelisi villasest lõngast valmistatud sukki. Need kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindad, igapäevased labakindad olid kootud kahe lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. (ERM A 509:2925, ERM A 509:2933)

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte inimeste hulgas. 

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid. 

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja (püstkrae puhul ei paista üldse välja), sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Värvidest olid eelistatumad sinised, mustad, valged helmed: ERM 10912 ja ERM 10929 Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Piduülikonnaga käis kaelas rinnale ulatuv helmekee või helmekeede read kaelarahadega, mis pidi riietuse peal hästi nähtavale jääma. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Helmed olid lükitud traadile, nii hoiab kee kaarekujulist vormi. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad ERM 10923 kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM 10987, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.
Kurgu alla särgi külge võis olla kinnitatud vitssõlg ERM 10909 või väike prees ERM 10966 Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada silmadega preesi ERM 10932 või suurema (5-6 cm läbimõõduga) preesi (vt Lisa 1 teksti lõpus) või 7-10 cm läbimõõduga kuhiksõle vt Lisa 2.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ERM 10918 ja harisõrmuse erinevad tüübid (inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus), mida kandsid nii mehed kui naised.


Lisa 1

Õiemotiiviline prees (nr 22 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt ca 5-6 cm, puntsitud ornamendiga. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. See on Põhja-Eesti väikestest valatud preesidest veidi suurem, sobib Läänemaa rahvariiete juurde.


Lisa 2

Kuhiksõlg (nr 57 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt 7-11 cm, graveeritud ornament kolme õie ja krooniga, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Lääne-Eesti rahvariiete juurde.


Ehete teema: Jana Reidla

Kirjandus:

Eesti rahvarõivad 19 sajandist ja 20 sajandi algult. 1957. Toim. Moora, A. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Kaarma, M. Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
Manninen, I. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Piiri, R. 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
Piiri, R. 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
Piiri, R. 2011 a. Helmekeed. Tartu.
Piiri, R. 2011 b. Ehtimine. Tartu.
Tamjärv, M. 2001. Eesti rahvarõivad. Tallinn: KPD kirjastus.
Tomingas, T. ja Tellei, H. 2016. Ridala kirivööd. Mäemõisa kangakudujate seltsing.
Tõnurist, I. 2003. Rahvarõiva kandja abiline. OÜ Vali Press.
Vunder, E. 2008. Rahvakunst.- Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 
Värv, E. 2008. Riietumine ja rahvarõivad. - Rmt: Eesti rahvakultuur. 2008. Toim. Viires, A. Vunder, E. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Teksti koostas: Liivi Vainu
Teksti retsenseeris: Igor Tõnurist