Helme mees

Helme mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, pikad linased ja villased püksid, põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö, nahkrihm taskuga, kindad, sukad, pastlad ning kaapkübar ja kõrvik.

Särk (ame, hame)

Helme mehed kandsid samasugust omapärase pihaaluse voodriga õlalappideta särki, nagu kandsid mehed teistes Mulgi kihelkondades. Vooderdatud pihaosaga särke kutsuti pihaga ehk kaukaga hameks. Pidusärkidel oli T-kujuline krookimata kaelava, millele kinnitus püvisilmadega kaunistatud püstkrae. Mõlemal pool rinnalõhikut ilutses lai mähkpilu. Helme kaukaga hamede varrukad olid enamasti värvliga, kuid tehti ka varrukavärvlita särke.

Meestesärgid ulatusid põlvini, harvemini poole sääreni. Kuna need olid lühemad kui naistesärgid, ei olnud vajadust ka siilude järele.

Mitmelt poolt Lõuna-Viljandimaalt kogutud andmed räägivad sellest, et veel 19. sajandi keskel kandnud mehed särki pükste peal – pühapäeviti kantud kaltse peal. Ka Helmest Kärstna vallast pärineva teate järgi läinud siin alles 1860. a. ümber särk pükstesse.

19. sajandil kandsid Helme mehed ka teistsugust, veidi uuemamoelisemat särki - mahamurtud krae ja kurdvarrukatega. Levinud olid pealeõmmeldud õlalapid. Kaunistused olid neil särkidel tagasihoidlikud - tikkpisted, lõngasõlmed ja tagid. Pidulikud mahapööratava krae ja kroogitud käistega meestesärgid olid õlaõmblusteta, neil oli T-kujuline kaelaava, kolmnurksed kraelapid ja 30–35 cm sügavune rinnalõige, mis asus otse ees keskel. T-kujulise kaelaava lõike ümbrus kroogiti ja varustati kraega. Helmest on teateid 9 cm laiustest särgikraedest. 19. sajandi II poolest on teateid ka püstkraede esinemise kohta seda tüüpi särkidel. Mahapööratava kraega särki kandsid Helme mehed ka uuemamoelise potisinise ülikonna - vati ja põlvpükstega.

Püksid

Vanapärased püksid (kal(t)sad, kaldsa, keerdpersega kaldsa, keeruga kaldsa, vinnikaldsa). Helmes nagu teisteski Mulgi kihelkondades kandsid mehed varasemal ajal suviti vanapäraseid valgeid linaseid pükse, mis ulatusid allapoole sääremarja ja seoti säärepaeltega kokku. Lõikelt olid need püksid eripärased – nende tagumine osa oli tihedalt kroogitud ja sääred kitsad. Eest värvliotstest kinnitati need paela ja aasa abil, vahel ka nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti ja särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes lakaga nahktaskut, milles hoiti nuga, raha, piipu, tubakat, tulerauda jm. tarvilikku. Niisuguseid kroogitud tagumikuga pükse nimetati Helmes vinnikaldsaks

Peale vanapäraste keeruga kaldsade kanti suvepükstena ka teistsuguseid, lihtsama lõikega linaseid või takuseid pikki pükse (kaldsa, kalsa). Sellistel värvli külge kurrutatud pükstel oli värvli otstes nööpauk ja ühes otsas linane pael. Säärte sisekülgedele õmmeldi laiendamiseks kiil ja pükstel oli ees ca 10 cm pikkune ava. Tavaliselt kooti suvepükste riie toimne, sagedamini murdtoimne.

Talvepüksid olid Helmes samasuguse lõikega kui linased kaldsad, aga villased - talvel on paklaseid kaltsi allpool, villaseid päälpool peet.

Põlvpüksid. 19. sajandi keskpaiku hakkasid Helme mehed kandma potisinist täisvillast ülikonda. Vatiga samast riidest tehti ka täislakaga põlvpüksid. Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. See kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni.

Pükste mõlema sääre otstesse küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhik, mis kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Sääred kinnitati vahel ka eri värvides villasest lõngast labaselt põimitud paeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Lakaga pükstele tehti sageli linasest riidest tasku laka alla.

Vatt (kampsun)

19. sajandi keskpaigast alates hakkasid Helme mehed kandma ka potisinist ülikonda, mis koosnes täisvillastest põlvpükstest ja vatist. Vatt õmmeldi tasapindsest toimsest täisvillasest riidest ja seda kaunistasid vasknööbid. Meeste vatil oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid st. neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga.

Pikk-kuub (särk, vammus)

Helmes kandsid mehed laia selja ja puusadega, kohati aga ka veel vanapärast laia seljaga pikk-kuube nagu naisedki. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Laia seljaga kuubi kanti viimati 19. sajandil veel vaid kihelkonna lääneosas. Need kuued olid enamasti kaunistusteta.

Puusadega meeste kuued olid kaunistatud punase kaaruspaelaga nagu naiste omadki. Kuue valmistamiseks kulus 3,7-4 m 90 cm laiust toimset vanutatud kangast, punast kalevit lõhandikulappideks, kalevit või sametit kraelappideks ja kaunistuseks punast kaaruspaela. Ees vöökohal olid kinnitamiseks haagid. Helmes nagu teisteski Mulgi kihelkondades mäletati pikk-kuue tõmbamist kasuka peale.

Hupel mainis Helme kuubedel punaseid nöörilustusi ja ka punast kalevit. Kaleviks nimetati paari sõrme laiust kanti, mis käis mööda hõlmu, seespool. Käies vilksatas punane kant nähtavale. Samuti olnud ka varrukasuud seestpoolt punasega kanditud.

Rüü (rüüd)

Suvel kandsid Helme mehed nagu naisedki kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuue taolist valget toimset linast või takust rüüdi. 19. sajandi II poolel kasutati seda põhiliselt suvise töörõivana, kuid tõmmati sajuste ilmadega ka kasuka ja pikk-kuue vahele, et pikk-kuub kasukat ära ei määriks.

Kasukas (kask, kasuk)

Meestekasukad sarnanesid lõikelt naiste omadega, olid aga tavaliselt tagasihoidlikumalt kaunistatud. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga. Helmes mäletati: Kaugemale minemiseks oli pikk kasukas, pikk-kask, iluskask. Pikk-kask oli alt veidi laienev, veertesse olid õmmeldud paelad, hõlmad käisid lambanahast nööpidega kinni.

Vöö

Helmes olid meestevöödena kasutusel nahkrihmad, kitsad kõlavööd, võrkvööd, telgedel kootud vööd ja hiljem vähesel määral ka villasest lõngast varrastel kootud või heegeldatud vööd. Laia villase meestevöö üldnimetusena oli Helmes tuntud pussak, kuid kutsuti ka meeste vööks. Ka kandmis- ja sidumisviis oli neil kõigil ühesugune – mähiti 2 korda ümber keha ja toodi otsad ettepoole ning jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma. Villane vöö kuulus kiriku- ja pidurõivaste juurde, töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd.

Nahkrihm. 18. sajandil olid rikkamatel Helme meestel kasutusel uhked vasksirkadega rihmad. 19. sajandil kandsid mehed Helmes vanamoeliste keeruga kaltsega ees kõhul nahkrihma taskuga. Üleriietel kasutati ka lihtsat pandlaga nahkrihma. Nahkrihmaga riiete kinnitamine oli väga vana kinnitusviis.

Kõlavöö (ööke, üüke). Kitsa, 0,7-1,5 cm laiuse kõlavöö sidusid mehed mitu korda ümber keha kas pükstele või pikk-kuuele või kasukale. Tuttide olemasolul jäeti need ette rippuma.

Telgedel kootud vöö (pussak). Helme meeste telgedel kootud vööd olid läbivillased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Põhitriibud olid punased, neile lisandusid 3–6 värvi (roosa, hele- ja tumesinine, lilla, valge, roheline, kollane), kuni 0,5 cm laiused triibud. Vöö otstes ilutsesid pikad lahtised lõimelõngad.

Võrkvöö (pussak). Võrkvööde kandmise kohta on Helmest vähe teateid, peamiselt põhjapoolsest ehk siis Tarvastu kihelkonnaga piirnevast Helme osast. Kooti need kahekordselt korruta¬tud kodulõngast kas labased või diagonaalsed (kaldruudulised). Võrkvööd olid 5–13 sentimeetrit laiad ja 2,5-3 meetrit pikad ning vöö otstes umbes 13 sentimeetri pik¬kuste nööriks keerutatud narmastega. Diagonaalsed võrkööd valmistati 4-7 värviga. Harvem esines ka ühevärvilisi põimitud vöid.

Kootud ja heegeldatud vöö (pussak). Helmest on teateid ka kootud ja heegeldatud vööde kohta. Need olid hilise levikuga vööd. Andmed pärinevad nende kohta 19. sajandi lõpust.

Helmevöö. 19. sajandi II poolel hakkasid nooremad mehed kandma kasuka ja pikk-kuue peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd. See vööliik oli Helmes nagu mujalgi jõukuse ja uhkuse tunnus ning seda kandsid eelkõige noored mehed.

Kindad

Pikkadel reisidel või sõitudel kasutasid Helme mehed veel 19. sajandi keskpaiku luunõelaga valmistatud viltkindaid. Vildid ehk viltkindad nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast vilditaoliseks. Igapäevaselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad. Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosja mineja pidi Helmes eelkõige muretsema ilusad kirikindad. Need olnud hästi paksud ja tihedad.

Peakate

Kõige pidulikumaks peakatteks oli Helme kihelkonna meestel vildist kõrge, ülal pool kitseneva rummuga lambamust kaapkübar (lehtkübar), mis sai meeste seas populaarseks 19. sajandi keskpaigaks.

Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts kõrvik ehk läkiläki.

Säärekatted

Jalarätid. Töö juures mähiti sääred rättidega. Minna Sirk Koorkülast mäletas, et tema vanaisa (1801–1905) mähkis jalad põlvini rättidega kinni. Suvel käis viisud palja jala otsas, muidu pidas rätte ja pastlaid.

Sukad. Helmes kandsid mehed ühevärvilisi, musti või valgeid sukki. Põlvpükste juurde kanti ka vikkelsukki. Meeste sukasääred ei olnud kunagi üleni viklitega kaetud. Talvel külma ilmaga kanti vahel isegi 3-4 paari sukki korraga.

Sukapaelad. Helme mehed kasutasid sukkade köitmiseks säärepaelu. Vanapärastel keeruga kaltsel ulatusid püksisääred poole sääreni, sääreotstele tõmmati lambamustad sukad ja seoti poolel säärel nööridega kinni. Põimitud sukapaelad seoti põlve all püksisäärtele, mis tõmmati niipalju välja, et kotina säärele langesid.

Potisiniste põlvpükstega kantud säärepaelad olid vajalikud sääreotste kinnitamiseks, aga olid ka värvikaks rõivastuse lisandiks. Seetõttu olid tuttidega (narmastega) varustatud säärepaelad valdavalt meeste omad. Paelad köideti sääreotste ümber, värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme. Tutid jäid rippuma.

Jalatsid

19. sajandil kandsid Helme mehed paju- või niinekoorest viiske. Sajandi teiseks pooleks olid need jäänud eelkõige tööjalanõuks.

Pastlad tehti kas pargitud või parkimata loomanahast. Parkimata nahast ehk tõpranahksed pastlad olid 19. sajandil peamiselt tööjalanõuks. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast ja parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Helmest pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks. Helme peremehed ja perenaised mustaks pargitud veisenahast terava ninaga ja ninapealsete tippudeta pastlaid. Mäletati, et kosjalistel olnud jalas mustad pastlad valgeks pleegitatud nööridega ja pikad valged sukad.

Saapaid hakkasid rikkad Ida-Mulgimaal kandma alles 19. sajandi III veerandil. Enamasti olid need laatadelt ostetud venesaapad.


Teksti koostas: Tiina Jürgen