Paistu mees

Paistu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, linased või villased püksid, pihtkuub, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö või nahkrihm taskuga, kindad, sukad, sukapaelad, viisud, pastlad, säärsaapad ning kaapkübar ja kõrvik.

Särgid

Vanapärane särk 

Ame, kaukaga ame - Paistus kandsid mehed argipäeviti jämedast linasest riidest ja pidupäeviti peenest valgest linasest riidest särki. Särgi rinnal ja seljal, piha kõrgusel, oli jämedamast riidest vooder, millest moodustus mõlemal pool rinnalõhikut tasku ehk kaugas. Igapäevastele töösärkidele tehti kaugas enamasti ainult ühele hõlmapoolele. Kaukas hoiti piipu, tubakakotti, tulerauda, rahakotti, toitu jm.

Paistu meeste kaukaga särgid olid õlalappideta, suhteliselt väikese T-kujulise kaelaavaga, püstkrae ja pikkade, enamasti värvlita või harvem värvli külge kurrutatud varrukatega. Pidusärgi rinnaesine lõhik kaunistati mõlemal pool rikkaliku põimpiluga. Püstkrae ääristati tagidega, millele järgnesid kahetulbaline pilutikand, paar rida püvisilmpisteid ja jällegi kahetulbaline pilu. Kahe pilukaunistuse vahele, krae keskele, tikiti sageli ristikud ja kõverikud. Tagid kaitsesid riideserva kulumise eest. Särkidel ei olnud nööpe, kaelus ja kahekordne rinnaesine kinnitati paari väikese vitssõlega või valatud nn Mulgi sõlega. Pidusärkide allapoole kitsenevad värvlita varrukasuud olid ääristatud kitsama pilupalistusega.

Meestesärgid olid jätkuta ja ulatusid enamasti põlvini. Põuetaskutega särke kanti tavaliselt vanapäraste kroogitud tagaosaga pükstega. Särk tõmmati kotina üle värvli. Et see paremini pükstes püsiks, lõigati kaelaava nii, et särgi tagaosa jäi esiosast pikem. Särgi laiendamiseks külgedel olid alumises külgservas ca 10 cm sügavused lõhikud.

Uuemamoeline särk 

Ame - 19. sajandi II poolel tegid muutuse läbi ka Paistu meeste särgid – õlaõmblusteta ammele õmmeldi peale õlalapid (õlapõõnad).

T-kujuline kroogitud kaelaava külge õmmeldi kitsas püstkrae (kaalduk) või harvem mahapööratav krae ning suleti kurgu alt väikese vitssõle ehk reesiga. Pidulikel särkidel olid ka juba laiemad ja värvli külge kroogitud varrukad.

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid 

Kaltsa, kaldsa, kalsa, keerdpersege kalsa - Paistu mehe vanapäraste pükste materjaliks oli valge linane või tasapindne toimne valge villane riie. Püksid olid pikad ja püksisääred seoti altpoolt põlve säärepaeltega kinni, nii et sääreosa moodustas üle paelte koti. Püksid kinnitati eest nööriga (kablaga) või nööbiga.

Tavapärase lõikega püksid 

Kaltsa, kaldsa, kalsa - Need linased või villased poolpikad püksid olid vöövärvli külge kurrutatud, õmblustega ees ja taga keskel ning säärte siseküljel. Kaltse ees asuv lõhik jäi veidi paremale küljele ja kinnitati värvli otstes nööriga. Pükste jalgevahele õmmeldi siilud, mis ulatusid põlvini.

Pihtkuued

Paistu mehed kandsid 19. sajandi algupoolel jaheda ilmaga ning talvel töörõivana pikk-kuue all lühikest, pikk-kuue pihaosaga sarnanevat ja vööst allapoole ulatuvat pihakatet – kampsi (pelts). Kamps tehti pikk-kuue riidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana. Hiljem asendus kamps kuuega.

Pikk-kuued

Laia selja ning puusadega pikk-kuub 

Särk, nööritet särk, rautet särk, tahiline särk, paelutet särk, pikksärk, vammus - Ülerõivaks oli Paistu meestel kaarusnööriga kaunistatud must villane puusadega kuub, mis õmmeldi, nagu naiste omagi, tugevasti vanutatud tumepruunist või mustast toimsest villasest riidest. Meeste särk oli lõikelt samasugune nagu naiste oma, ainult paiguti oli meeste kuubedel vähem nöörkaunistusi kui naiste omadel –näiteks Õisus. Mõnede teadete järgi tehti meeste vammused kurgu alt kinnisemad kui naiste omad.

Meeste särk tehti laia sirge seljaga ja külgedel siiludega, mis näiteks Heimtalis olnud hästi laiad. Kolmnurksete siilude teravad otsad õmmeldi vöö kohal külgedel mitmeid kordi läbi, et tekkinud kõrgemad kühmud ehk puusad hästi tugevad jääksid.

Punased ja sinised või rohelised nöörkaunistused esinesid peamiselt krael, esihõlmade ääres kuni vööni, varrukasuudel ja küljelõhikutel. Kuue krae (kaalatagune) pandi hallist, sinisest, rohelisest või tumepunasest kalevist, kuueriidest või uhkematel särkidel sametist. Lõhandikulapp pandi punasest kalevist ja seda ümbritses punane, sinine või roheline nöör.

Üldine komme oli kanda kuube rinna eest lahti, isegi pakasega. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Rüü 

Rüüd - Suvel kandsid ka mehed kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuuega sarnanevat valget toimset linast või takust rüüdi. Nagu naisedki, tõmbasid mehed sajuse ilmaga üle kasuka veel rüü ja sellele omakorda peale pikk-kuue.

Kasukas 

Kasuk, alasti kasuk, kassk, ülikasuk - tehti tavaliselt valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini kasutati vasikanahku.

Lambanahksed meestekasukad olid, nagu särgidki, sirge lõikega, alt laiad, torujad ja laiade hõlmadega. Meestel käis pahem hõlm 15–20 cm ulatuses parema peale. Käidavad kasukad, pühapäevasemad, olid pikad. Rinnaesine oli meestel kinnine, karusnahkset kraed ei olnud. Taskud olid varasemal ajal ainult meeste kasukatel, kummalgi esihõlmal risti.

Valge pargiga meestekasukaid kaunistati musta või pruuni liignahaga (ilma karvata naharibad). Neid 1 cm laiuseid rihmu nimetati raikadeks. Meeste kasukate kaunistused olid lihtsamad kui naiste omadel, ainult 2 värvilist nahariba nööpide kummagi rea kohalt alla; rihmaga äärestati ka tasku ääred. Varrukasuud olid lihtsad, kaunistatud ainult nahkrihmaga. Meeste kasukatel olid varasemal ajal ainult naharibast põimitud nööbid, neid valmistas rätsep ise. Nahknööpi nimetati pungaks. Nööbi vastuseks oli naharibast aas. Külma ja saju puhul kanti pikema käigu puhul kasuka peal särki (vammus).

Kasuka peal kandsid mehed erinevalt naistest vööd, mille vahele pistsid piitsa ja kindad. 19. sajandi II poolel olid eelkõige nooremad mehed hakanud kandma piduliku valge kasuka peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd.

Vööd

Nahkrihm taskuga 

Task, karman - Paistu meesteülikonnale oli iseloomulik pükste peal kantav nahkrihm koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. Taskus hoiti kõige tarvilikumaid esemeid: raha, nuga, piip, tubakakott, tuleraud, tael jm. Seda kandsid kõik mehed noorusest hauani.

Kõlavöö 

Ööke, Mulgi vöö - Paistus esines kõlavöid vähemal määral kui Hallistes ja Karksis. Muuseumikogudes leidub neid ka väiksemal arvul. Paistus nimetati kõlavööd Mulgi vööks.

Kõlavööde mõlemad pooled jäid enamasti sarnased. Sageli olid vöö otstes tutid, need jäeti mitmekordselt ümber keha seotud vööl ette rippuma. Kõlavööde pikkuseks oli enamasti 150–170 cm.

Võrkvöö 

Pussak, pussakas, meestevöö - Villaste meestevööde peamine liik oli ca 3 m pikkune võrkvöö, mida kanti väljaskäimise rõivastega. Need olid naiste vöödest pikemad ja mähiti kaks korda ümber keha: eest tahapoole ja tagant ettepoole. Otsad jäid aga vöö vahelt läbi panduna külgedele rippuma.

Kamlottvöö 

Paistus kandsid mehed kohati ka tihedast toimsest vabrikuriidest valmistatud laia villast kamlottvööd, mille kanga kudumiseks oli kasutatud angoorakitse villa.

Helmevöö 

19. sajandi keskel tulid ka Paistu meestel moodi helmevööd. Need olid kaunistatud klaashelmestega (kudrused, pärlid) ja neid kandsid nooremad mehed pidulikul puhul ülerõivastel, peamiselt kasukal. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad.

Kindad

Paistus, nagu teisteski Mulgi kihelkondades, olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul vanimate kinnaste esindajana meestel kasutusel nõelkindad ehk vildi, mis tõmmati vammuse varrukasuu peale. Eriti praktilised olid need meestel pakasega vooris käies, aga ka talvistel metsatöödel.

Tavaliselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk peokindaid. Neil olid sinist ja valget värvi kirjad, aga ka lambapruuni ja valget või musta ja valget värvi kirjad. 19. sajandi II poolel kooti pidulikumad kindad juba märksa värvilisemad. Vanad kirikindad olid lühikese, ühevärvilise (või triibulise), labaga ühelaiuse kindapäraga.

19. sajandi II poolel kasutasid nooremad Paistu mehed ka sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid, mida kanti ainult pidulikul puhul.

Peakatted

Meeste juuksed ulatusid kõrvadeni või olid pikemad, keskel lahuga.

Kaapkübar 

Lehtkübar, kaapkübar - Peakatteks oli Paistus lambamust, ülespoole kitseneva rummuga kaapkübar.

Talvemüts 

Kõrvik - Talvel kanti lamba- või rebasenahkset kõrvadega mütsi. Enamasti tehtud talvekübarad lambanahast: pesa olnud seest karune, pealagi kaetud musta parknahaga või riidega, kõrvad karused. Jõukamate talvekübarad olnud rebase- või saarmanahast.

Säärekatted

Sukad 

Jalas kandsid mehed pidulikul puhul musti villaseid, suviti ka valgeid linaseid sukki. Villased sukad kooti jämedast korrutatud lõngast. Talvel pasteldega käimiseks pidid sukad paksud ja soojad olema. Kanti ka mitut paari sukki korraga.

Jalarätid 

Tööd tehes kanti viiske või pastlaid jalarättidega. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

Säärepaelad 

Paistu meeste säärepaelad (säärepuidikud, puudikud) valmistati, nagu naiste omadki, värvilistest villastest lõngadest labases ja toimses põimingus. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale. Püksisääred seoti altpoolt põlve säärepaeltega kinni ja sääreosa tõmmati seejärel kotina üle paelte.

Jalatsid

Viisud

Tööjalanõudeks olid Paistu meestel, nagu naistelgi, paju- või niinekoorest otsese põimega viisud st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi.

Pastlad 

Tööjalanõudena kanti Paistus sageli veel veisenahast raagnahkseid pastlaid. Kirikupastlad tehti aga heledaks pargitud nahast. Lõikelt olid Paistu pastlad terava ninaga. Perenaised ja peremehed kandsid ka mustaks pargitud ja ninapealse punase kandiga pastlaid. Pidulikel puhkudel kanti pastlaid sukkadega, kusjuures meeste pastlapaelad seoti poole sääreni.

Saapad 

Säärsaapaid hakkasid rikkamad Paistu mehed kandma laiemalt alles 19. sajandi kolmandal veerandil.  

 

Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu nr. 3, lk. 24–26.

Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.

Eesti Naine. 1947. Nr. 9, lk. 24.

Kuigo, E. 1968. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIV. Tartu.

Kurrik. H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.

Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.

Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.

Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat III. Tartu.

Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne nr. 29. Tartu.

Maser, K. 1998. Lambanahkne kasukas. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži Talukujunduse ja Rahvusliku käsitöö kateedris.

Moora, H. 1957. Eesti rahvarõivaste arenemise ajaloost. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 7–28.

Mulgi kindad. 1998. Pärnu.

Mulgi kirikindad ja kirisukad. 1960. Vanavarasalvest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Koostaja Saks, L. Tallinn.

Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.

Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I Mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.

Torm, M. 1960. Holstre talude kodukultuurist läinud sajandil. Käsikiri Viljandi Muuseumis VM 9574.

Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.

Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.

Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.

Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XXXIII. Tartu, lk. 9–47.

Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.

Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.

Vunder, E. 1998. Rahvakunst. – Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 513–543.

 

Teksti koostas: Tiina Jürgen