Tarvastu mees

Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, vöö või nahkrihm taskuga, pihtkuub, rüü, pikk-kuub, kasukas, kindad, sukad, säärepaelad, kaapkübar ja viisud, pastlad ning säärsaapad.

Särgid

Vanapärane särk 

Kaukaga ame, ame - Meeste särke valmistati nii valgest labasest linasest kui paklasest kangast. Heinaajaks ja kirikus käimiseks tehti peenest linasest rõivast särgid. Tarvastu mehe särk õmmeldi pihaaluse voodriga, millest moodustus mõlemal pool rinnalõhikut avanev kaugas ehk tasku. Kaelaauk ääristati püstkraega (kaald(t)uk, kaald(t)uke), mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused – tagid, pilud, ristikud, kõverikud1 – tikiti valge või punase linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 mm laiuselt sissepoole. Mõlemal pool rinnalõhikut ilutses lai põimpilu.

Kaelus kinnitati paari väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes.

Uuemamoeline särk 

Ame - 19. sajandi II poolel tegid muutuse läbi ka Tarvastu meeste- särgid ja võeti kasutusele õlalappide ja varrukavärvlitega ammid. Esines ka mahapööratavaid kraesid. Kaunistuseks olid nii naiste- kui meestesärkidel siis juba punased kirjad. 1910. aastal mäletati Tarvastus: 30 aastat tagasi olid tekkinud punased kirjad amme paal meestel ja naestel (ERM TAp 9: 80).

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid 

Kal(t)sa, kaldsa, körtpersege kalsa, kibratet kalsa - Suvel kanti Tarvastus valgeid linaseid, talvel aga valgeid villaseid pikki pükse – kibratet kaltse, mis kinnitati ees värvliotsi siduva nööriga e kablaga. Selline kinnitusviis jättis pükste esilõike pooleldi lahti, nii et särk kippus püksiaugust e kiiliaugust välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes väikest nahktaskut.

Körtpersege kalsa tehti tavaliselt kahest riidetükist, teine teise sääre jaoks. Jalahargi lapp nendel puudus. Õmblus käis taga keset säärt, keerates kaares pealtpoolt jalaharki. Pükste tagumikust jääb umbes 1/3 nimetatud kaare alla, 2/3 selle peale. Kaare pealt on riie kurrutatud ehk körditet, sellest ka pükste nimi.

Ka värvli külge olid püksid kurrutatud. Pükste lõhik jäi ees keskjoonest veidi paremale. Kitsa värvli otstesse kinnitati nöör, millega kalsa keha ümber kinni tõmmati. Kuna selliste pükste esiosa oli väga lühike, langesid nad madalale puusadele. Alt kitsenevate püksisäärte otstesse tehti lõhikud.

Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal.

Tavapärase lõikega püksid

Kalsa, kald(t)sa - Viljandi Muuseumis on säilitamisel meeste nn tavapärase lõikega pikad püksid e sileda kalsa (VM 8985), mis koguti koos 18. sajandi lõpust pärineva kaukaga ammega (VM 8984). Need püksid on vöövärvli külge kurrutatud, õmblustega ees ja taga keskel ning säärte siseküljel. Värvli otstes on augud, ees olev lõhik jääb samuti veidi paremale küljele, jalgevahel on kaks piklikku kolmnurkset siilu, mis ulatuvad põlvini ja säärte otsad on linase niidiga üle palistatud. Ka tavapärase lõikega püksid köideti põlve alt säärepaela (puudiku) abil kõvasti kinni, nii et need jäid kotina üle sideme rippuma.

Nahkpüksid

Üks teade ERMi arhiivis märgib ka nahkpükste kandmist Tarvastus (ERM KV 90: 284).

Kaelarätikud

Tarvastu mehed varem kaelarätikut ei kandnud, kuid 19. sajandi lõpu poole hakati seda siiski mõnikord pidulikul puhul tegema.  

Ülerõivad: pikk-kuub, rüü, kasukas

Pihtkuued

Tarvastu mehed kandsid 19. sajandi algupoolel sügiseti ja kevadeti jahedamate ilmadega ning talvel töörõivana pikk-kuue all lühikest, pikk-kuue pihaosaga sarnanevat ja vööst allapoole ulatuvat pihakatet – kampsi (pelts, pihik). Kamps tehti pikk-kuue riidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana.

Rüüd

Meeste rüü (rüüd) valmistati linasest või paklasest kangast ja oli kasutusel ülerõivana. Sajuste ja talvel lumelopsuste ilmadega tõmmati linane rüüd kas mustale kuuele või kasukale peale, et see märjaks ei saaks. Varem kuulus linane rüüd ka pidulike kirikurõivaste hulka, kuid 19. sajandi teisel poole jooksul jäi peamiselt töörõivaks.

Pikk-kuued

Laia selja ja puusadega pikk-kuub (vammus, särk, must särk, pikksärk, nöörkuub). Tarvastu meeste ülerõivaks oli, nagu naistelgi, must villane pikk-kuub, mis õmmeldi kodukootud täisvillasest toimsest riidest.

Pikk-kuued olid Tarvastu meestel laia selja ning puusadega, kaunistatud punase ja helesinise kaaruspaelaga. Meeste kuubedele pandi krae tumesinisest ja lõhandikulapp punasest kalevist.

Kasukad

Tarvastu meestekasukas (kask, kasuk, ülikask) õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini vasikanahkadest. Mehed kandsid lihtsamaid kasukaid, millel oli kaunistusi tagasihoidlikumalt kui naistekasukail. Mehed sidusid kasukale vöö – pussaku.

Mitmed Tarvastust pärinevad teated räägivad meestekasukate kaunistamisest musta liignahaga. Kasuka käiseotsad olid kaunistatud nahkrihmaga ja meestekasukale pandi ainult 2 värvilist nahariba kummagi nööbirea kohalt alla.

Tarvastus käis meeste kasukal vasak hõlm peale, hõlmade ülekäik oli 20–25 cm. Meeste kasukail tarvitati varem ainult naharibast põimitud nahknööpe, mida nimetati poogen. Neid valmistas rätsep ise.

19. sajandi lõpupoole tehti meeste pikad kasukad sirge lõike ja kinnisema rinnaesisega kui naistel. Karusnahkset kraed vanadel kasukatel ei olnud. Külma ja saju puhul kandsid mehed pikemal käigul kasuka peal pikk-kuube.

Vööd

Vöö oli meestel tarvilik eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Tarvastu mehed kandsid mulkidele iseloomulikku taskuga nahkrihma või villast vööd, mis kuulus kiriku- ja pidurõivaste juurde. Töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd.

Nahkrihm taskuga

Task, nahktask, karman - Mustast või tumepruunist nahast lakaga taskut seoti rihmaga vööle nii, et jäi ees veidi paremal asuvat püksiauku varjates ette rippuma.

Taskuga nahkrihma kanti nii pükste kui pikk-kuue peal, sel juhul asendas see vööd.

Kõlavöö 

Kõlavöö, (ööke, puidik). Ka Tarvastus nagu Paistus kandsid mehed 19. sajandil kõlavöid vähem kui Hallistes ja Karksis. Mehed sidusid kõlavöö mitu korda ümber keha kas pükstele või vammusele, kas pikk-kuuele või kasukale. Sageli olid vöö otstes tutid, mis jäeti mitmekordselt ümberseotud vööl ette rippuma.

Võrkvöö

Nahk- ja kõlavöö kõrval kanti Tarvastus ka villast triibulist toimset võrkvööd, mida nimetati pussak, ööke või meeste vöö.

Meeste võrkvööd kooti Tarvastus kahekordselt korrutatud kodulõngast kas labased või diagonaalsed (ruudulised). Võrkvöö kooti 5–13 cm lai ja 2,5–3 m pikk ning otstesse jäeti 13 cm pikkused nööriks keerutatud narmad. Vöö valmistati heledamast punasest, keskmisest rohelisest, heledamast sinisest ja tumesinisest villasest lõngast. Võrkvöö mähiti kaks korda ümber keha, tuues otsad ettepoole. Otsad jäid vöö vahelt läbi panduna rippuma.

Kamlottvöö

Mõned teated Tarvastu kihelkonna kagupoolsest osast lubavad oletada siin ka mõningast kamlottvööde levikut. Ilmselt on siin tegemist Rõngu ja Sangaste poolsete mõjudega. Kamlottriie oli angoora kitse villast valmistatud tihe toimne vabrikuriie.

Helmevöö

1840.–1860. aastatel hakkasid noored mehed ka Tarvastus pidulike rõivastega valge kasuka peal kandma värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd.

Vööde alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba, mis täideti tihedalt ühekaupa kinnitatud helmestega. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks.  

Peakatted

Kaapkübar 

Kübär, kaabu - Soojema ilma pidulikuks peakatteks oli Tarvastu mehel lambapruun, kõvast vildist kaapkübar, mis tehti kõrge rummuga ja kitsama või laiema äärega. Suvekübara kõrguseks oli keskmiselt 13 cm ja ääre laiuseks ligikaudu 7–8 cm. Rummu ümbermõõt oli ülalt umbes 58 cm ja alt 62 cm.

Talvemüts 

Kõrvik, kübär - Talvepeakatet nimetati samuti kübäraks. Talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha või riidega. Tarvastus mäletati, et talvekübaratel käinud kaks kõrva alla. Jõukamate meeste talvemütse valmistati peale lambanaha veel rebase- või saarmanahast.

Kindad

Tarvastus panid mehed veel möödunud sajandi keskpaiku pikematele reisidele või sõitudele kätte luunõelaga valmistatud nõelkindad e vildi.

Igapäevaselt kandsid mehed 19. sajandil kahelõngalisi silmkoes peokindaid, pidulikuks puhuks mõeldud kindad kooti aga värvilisemad. Peale labakinnaste hakkasid nooremad Tarvastu mehed 19. sajandi II poolel kasutama ka sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid, mida kanti ainult pidulikul puhul.  

Säärekatted

Sukad 

Vanapärastel poolpikkadel keeruga kaltsel tõmmati pidulikul puhul sääreotstele lambamustad sukad ja seoti poolel säärel pastlanööridega kinni. Põimitud sukapaelad seoti põlve all püksiotstele, mis tõmmati niipalju välja, et kotina sukale langesid. Suvel soojaga kandsid mehed aga valgeid kirjatud (kirivaste) äärtega lühikesi sokke (tallagu) või lihtsaid valgeid linaseid sukki.

Villased sukad kooti jämedast korrutatud lõngast ja et sukad saaks soojad, selleks need vanutati pärast kudumist. Talvel pasteldega käimiseks pidid sukad paksud ja soojad olema. Kanti ka mitut paari sukki korraga.

Jalarätid

Riba, ribaräti - Tööd tehes kandsid mehed viiske või pastlaid paklaste või linaste jalarättidega, mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

Säärepaelad 

Säärepuudikud, säärepuidikud - Tarvastu meeste säärepaelad valmistati, nagu naiste omadki, värvilistest villastest lõngadest labases ja toimses põimingus. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega.

Jalatsid

Viisud

Viisud olid 19. sajandi II poolel jäänud enamasti tööjalanõuks. Tarvastus valmistati otsese põimega viiske pajukoorest, harva ka lõhmuse ehk pärna koorest, sest viimast oli raske saada. Tarvastus mäletati, et viiske kanti alati suwel. Kestsid 3 päewa kuni üks nädal (ERM TAp 290: 6).

Pastlad

Kiriku- ja pidujalanõudeks olid meestel heledaks pargitud nahast pastlad. Lõikelt olid Tarvastu pastlad terava ninaga ja ilma ninapealsete tippudeta. Pastlapaelu köitsid mehed samuti kui Helmeski: jala peale tehti rist ja ees säärel tõmmati ka paelad risti.

Tarvastus kandsid jõukamad peremehed ka mustast parknahast pastlaid, millel oli punane ninapealne kant – teräsk.

Säärsaapad

Saapaid hakkasid rikkamad Tarvastu mehed kandma alles 19. sajandi kolmandal veerandil. Enamasti olid need laatadelt ostetud saapad. Tarvastus jutustati vanavarakorjajaile 1910. aastal: Saapad tekkisid 55 aasta eest, uhkemad poisid ostsid (ERM TAp 9: 85).

Kirjandus

Astel, E. 1993. Pastlad. – Maakodu, nr. 3, lk. 24–26.
Astel, E. 1998. Eesti Vööd. Tartu.
Jung, J. 1900. Eesti rahva riietest. – Linda, nr. 26.
Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.
Kadak, T. 1936. Eesti rahvakunst. Peajooni Vana-Eesti kunstkäsitööst. Tartu.
Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Äratrükk ERM Ar. XI (1935). Tartu.
Kurrik, H. 1938. Eest rahvarõivad. Tartu.
Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.
Konsin, K. 1979. Kudumid. Tallinn.
Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
Manninen, I. 1928. Rahvateaduslikkude kogude juht. – ERM-i väljaanne, nr. 29. Tartu.
Mulgi kindad. 1998. Pärnu.
Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.
Rooma, S. 1937. Tarvastu kihelkonna ülikonna õmble¬mine. – Taluperenaine, nr. 4, lk. 115–118.
Ränk, A. 1995. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn.
Saks, L. (koostaja). 1960. Vanavarasalvest. Mulgi kirikindad ja kirisukad. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Tallinn.
Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – EM Ar. XVIII. Tartu, lk. 234–237.
Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31–43.
Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja Mulgi identiteet. – Ettekandeid I mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, lk. 15–34.
Taimedega värvimine. 1972. – Käsitöö. Album 8. Tallinn.
Viljandimaa. 1939. I. Tartu, lk. 84–91.
Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.
Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, lk. 9–47.
Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.
Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn.


Teksti koostas: Tiina Jürgen