Harju-Madise naine

 




Harju-Madise naise rõivad 19. sajandi keskel

Naiste ülikonna osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, jalanõud, sukad, ehted. Varem on kantud ka käiseid, kuid nende kandmine vähenes 19. saj. I poolel ning jäi lõpuks ära.

Särk

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine üldiselt kadus Harju-Madise mail 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk (millist 20. sajandi alguses Harju-Madisel enam ei mäletatudki)  asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga.  Sellist särki allpool kirjeldataksegi.   

Särk oli ülaosas linane, allosas takune. See õmmeldi 19.sajandi keskel pikkade varrukatega, mille otsas olid värvlid ja umbes kahe sõrme laiuse kraega. Õlaõmblused puudusid, õlgadele olid peale õmmeldud õlalapid, kaunistatud tikkpisteridadega. Pidulikumad särgid olid kaunistatud pilutikandiga krae ääres ning varrukavärvlitel.

Seelik

Seelikud olid 19. sajandi keskel kodukootud pikitriibulised, hiljem ka ruudulised. Seelikud olid ülaosas volditud, voldid pressiti sisse soojade leibade all. Allääres seeliku seespool oli valgest linasest riidest toot, mis pidi seeliku alläärt seestpoolt kaitsma määrdumise eest. 19.sajandi lõpus hakati seelikutoodi jaoks riiet värvima. (EA 216)

Igapäevased tööseelikud kooti sageli takusest materjalist ning neid volti ei pressitud. (Voolmaa, 1988:15)

Allservas oli seelikutel vanasti ilustuseks villasest riidest veer, mis värviline ja korten (1/4 küünart) lai oli (Piiri 2000:74)

H.Kurriku raamatus „Eesti rahvarõivad“ (1938) on avaldatud Harju-Madise seeliku värvitriibustik (tahvel XI, 9). Kahjuks on originaalseelik hävinud II Maailmasõja ajal.

Kirivöö

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadema ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. (Voolmaa 1988:16) Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme. (EA 216)

H.Kurriku raamatus „Eesti rahvarõivad“ (1938) on avaldatud Harju-Madise kirivöö muster punaste, roheliste ja kollaste villaste lõngadega (tahvel XVII, 5).

Põll

Kuna Harju-Madiselt pärit põllesid muuseumides ei ole, siis analoogia põhimõttel on kirjeldatava kostüümi juurde pakutud mujalt Põhja-Eestist pärit põllesid.

Põll oli naisel alati ees. Pidulikud põlled olid kas kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillriidest. On kootud ka pikitriibulist põlleriiet valgel linasel põhjal värviliste villaste triipudega. (Voolmaa 1988:15)

Argipäevadel oli põll enamasti valge. Valgeid põllesid kaunistati nii volangide kui poepitsiga. Põllekandmise mood säilis Harju-Madise kihelkonnas ka 20.sajandi alguses. (EA 216)

Põllepaelad viidi eest taha, ristati need selja taga ning toodi tagasi ette ja siis seoti kinni. (Voolmaa 1988:16)

Kaela- ja õlarätik

Kaelarätik oli 19. sajandi keskpaigaks muutunud tavapäraseks rõivastuse lisandiks. Rätte oli nii kodukootud sinise-valge ruudulisi, ühevärvilisi kui ostetud trükimustrilisi sitsist. (Piiri:2000)

Õlgadel kantav rätik oli 19. sajandil kindel riietuse osa. Rätte olnud nii kodukootud sinise valgeruudulisi või päris valgeid linaseid, kui ka ostetud ruudulisi (nn rootsiruudulisi) ja trükimustrilisi sitse. (Voolmaa 1988:16). Harju-Madiselt on pärit ka väga omapärase räti kirjeldus: “Ühevärviline villane ruudukujuline riidetükk lõigati diagonaalselt pooleks ja õmmeldi kolmnurksena kokku. Nii sai kitsast kangast sobiva suurusega rätik. Saadud kolmnurga haarad ääristati villaste narmastega. Sellised rätid võeti ümber külma ja sajuse ilmaga.”

Kampsun

Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvaid, ülgadel puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised. 19. sajandi keskpaiku olid need valdavalt tumesinise villasest riidest, avara rinnalõikega. 19. sajandi kolmandal veerandil aga hakati õmblema ruudulisest riidest väikese kaelaava ja kurguni haagitavate hõlmadega. Selliseid kampsuneid kanti enamasti juba samast riidest seelikuga, kusjuures niisuguse komplekti nimetus oli üleüldseriided. Niisamuti nimetati ka kokkuõmmeldud piha ja seelikuga nn kaapokleitegi. (Voolmaa 1988:17)

Pikk-kuub

Ülerõivasteks olid Harju-Madise naistel, nagu Põhja-Eestis üldiselt, seljal kahe vööst algava voldikimbuga, nn händadega pikk-kuued. Sajandi kolmandal veerandil tulid moodi voldidtud alaosaga kaapotkuued. (Voolmaa 1988:17)

Lõikelt sarnanesid reedest ülerõivastega ka lambanahast kasukad. 19. sajandi moerõivaks oli ruudukujuline suurrätik.

Peakatted

19.sajandi esimesel poolel hakkasid Lääne-Harjumaa abielunaised kandma pottmütse. Hiljem, sajandi teisel poolel hakkasid pottmütse kandma ka neiud, kuid erinevalt abielunaiste mütsidest, mis pidupuhkudeks olid valdavalt siidist, tehti neiumütsid sitsist ning neil puudusid naistemütsidele iseloomulikud kuklasse kinnitatud lindid ning äärepits. (Voolmaa 1988:18)

Välja minnes pandi mütsile peale rätik, pidulikel puhkudel oli see rätik siidist või õhukesest villasest, serv kinnitatud nõeltega mütsi külge ja otsad sõlmitud lõua alla. (Voolmaa 1988:18, 19)

Kaapotkleit

1860.-1870. aastatel kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised 19.sajandi keskpaiga kodanliku moe hilisrokokoo krinoliinkleitide eeskujul põikitriibulisest ja ruudulisest riidest kaapotkleiti (kaput, kapot, pihaga riided, pihaga seelik). Kodukootud materjal ning külaõmblejate õmblustöö andsid neile talurahva rõivastusele omase eriilme. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Harju-Madise kihelkonna kaapotkleidid olid täis- või poolvillased, suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega.

Kaapotkleidiks nimetati samast riidest kokku õmmeldud piha- ja seelikuosa. Kaapotkostüümiks nimetati rõivastust siis, kui samast materjalist tehtud pihaosa ja seelikuosa kokku ei õmmeldud.

Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber.

See kuub tehti kolmest riidelaiast, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.

Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid.

Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.

Kaapotkuued olid kasutuses 19. sajandi II poolel, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud lihtsamad pikk-kuued. (Kaarma, Voolmaa. 1981:220)

Sukad. Jalanõud

Naiste sukad olid Harju-Madisel potisinised või lambamustad, vahel ka valged.

Külma ilmaga kanti jalas enamasti kaks paari villaseid sukki. Sukad kinnitati põlve alt kalasabaliste säärepaeltega.

Tööjalanõudeks olid karvasest või parknahast pastlad, 19.sajandi lõpupoole ka kingad. Piduliku ülikonnaga kanti kingi, vaesemad kandsid ka pastlaid.

Tasku, kott

Vajalik komponent naiserõivastuses oli tasku. See seoti vööle kahe seeliku vahele (alusseeliku või särgi peale ja pealisseeliku alla). See seati kohale nii, et tasku jäi küljel kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista. (Voolmaa 1988:18)

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid, vt Ambla kurguhelmeid ERM 11179. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). 19. sajandi teisel poolel hakati kurguhelmestena kandma ka õhukesest klaasist kuuseehteid meenutavaid sädelevaid helmeid, mida nimetati siidpärliteks, vt näiteks Nissist pärit siidpärleid: ERM 10552.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Särgi kaelus kinnitati hõbedast (ka vasest) vitssõle ERM 12745, või väikse (tavaliselt õiemotiivilise) preesiga ERM 12758, mis oli 2-4,5 cm läbimõõduga.

Pidulikul puhul seati keset rinda (rinnaräti peale) hästi nähtavale silmadega prees või kuhiksõlg. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga, vt Lisa 1 (teksti lõpus). Silmadega preesid on neljast või kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“, kuuesilmalise preesi näidis Harju-Jaanist ERM 5115. Preesi külge võib olla lisailustuseks kinnitatud hõberubla, näidis selliselt kaunistatud neljasilmalisest preesist ERM A 509:646.

Kaela, rinnaräti peale seati piduülikonnaga klaashelmed kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm. Rahadega kee on piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised, vt Lisa 2. Harisõrmus Harjumaalt: ERM 12800. Vitssõrmuse näide: ERM A 509:382.


Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Lisa 2

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD

1)      Astel, E.  2006 Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes.

2)      Manninen I. 2009 Eesti rahvariiete ajalugu

3)      Kaarma, M; Voolma, A 1981  Eesti rahvarõivad 

4)      Piiri, R 2006 Rahvarõivaid Eesti Rahva Muuseumist

5)      Kurrik, H 1938 Eesti rahvarõivad

6)      Piiri, R. Kuidas Harjumaal 19. sajandil riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Keila:Harjumaa Muuseum, 2000, lk. 70-87

7)      Voolmaa A. Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. –  Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel (koost. V. Sarv) . Tallinn 1988, lk. 14-28

Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla