Iisaku naine

Käesolevas kirjelduses on tähelepanu all Iisaku eesti naiste rõivad, poluvernikute riietusest täpsemat ülevaadet ei anta. Üksikasjalikuma käsitluse poluvernikute rahvakultuuri ja kommete kohta leiab Anne Nurgamaa koostatud trükisest „Iisakumaa poluvernikud“, Iisaku Muuseum, 2007.a (Nurgamaa, 2007)

Iisaku eesti naised kandsid, nagu mujalgi Ida-Virumaal, 19. sajandi esimesel poolel rõivakomplekte, mille põhikomponentideks olid ilma varrukateta alussärk, selle peal kantav lühike pikkade varrukatega pihakate - käised, seelik, põll, kirivöö ja tanu. Põhja-Eestile iseloomulikult olid nii käised kui tanu kaunistatud uhke lilltikandiga. Neidude riietusest puudus põll ja peakatteks oli nendel pärg. Ülerõivana kanti suvel rüüd, talvel pikk-kuube ja kasukat.

Siin antakse üldülevaade Iisaku naise rahvarõivakostüümi põhiliste esemete arengust 19. sajandil ning valikuliselt kirjeldatakse lähemalt üksikuid Eesti Rahva Muuseumis säilitatavaid Iisakust pärit rõivaosi.

Särk

19. saj. esimesel poolel kanti Põhja-Eestis käiste all alusrõivana ilma varrukateta, õlaõmblusteta ning avara, krookpaelaga kokkutõmmatava kaelaavaga särke. See koosnes kahest kokku õmmeldud osast: peenemast linasest riidest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, mida on Iisakus ja Jõhvis nimetatud ka kundamendiks. Alumise osa mõlemale küljele oli neil särkidel õmmeldud kolmnurksed siilud. ERM-i esemekogus on üks selline Virumaalt pärit särk, mida kanti 19.saj. algul, ERM A 447:266, Jõhvi. 19. saj. keskpaigast alates, kui käised järk-järgult kandmiselt ära kadusid, tehti naiste särke juba pikkade varrukatega. Neid särke ei kantud enam käiste all vaid eraldi, pealissärgina.

Seoses nende särkidega võib märkida, et 19. saj. teisel poolel tunti Kirde-Eestis veel ka omapäraseid õlalappidega särke. Iisaku kihelkonnas Illukal kirjeldas Neti Uueõue AinoVoolmaale: Tilguga särk. Ülemine osa linasest. Alumine takusest riidest. Niisugust särki kandnud jutustaja veel nooruses. Ulatus poolde säärde. Siile ei pandud. Kaelaauk lõigati neljakandiline, nii et välja lõigatud osa murti kahele poole õlgadele, moodustades pihalapid. Kaelaauk nööriti nõela otsaga. Pidid olema ilusasti reas. Peale oli pandud 2,5 – 3cm laiune kaelus, s.o. väike püstkrae, äärestatud valge linase niidiga tikkpistereaga. Rinnalõige ulatus peaaegu vööni, ääred palistatud. Kinnitamisel käisid krae otsad natuke teineteise peale. Kinnitati nööpidega. Emaema tegi niidist nööpe. Kraele pandi üks nööp, rinnalõikele vahest 1-3 nööpi. Varrukad värvlita, vanematel ulatusid poolde käsivarde, noorematel küünarnukini. Kaenla alla pandi tilk, neljakandiline lapp, mis andis liikuvust. Naiste särki ei kaunistatud, väljaarvatud ainult valge linase niidiga tikkpisterida püstkrae ääres. Särki kanti alusrõivana. Erinevust peosärgi vahel polnud. Suvel palavaga on küll vahel töötatud särgi väel, kuid seelik oli ikka särgi peal. (EA 61)

Käised

Käised (ka käisped, käispihad, käiksed). Iisaku kihelkonnast on Eesti Rahva Muuseumisse korjatud kokku üheksa käisekirja, neist viis on säilinud tervena. Käiseid valmistati peenemast valgeks pleegitatud linasest riidest. Iisaku käised olid Virumaale iseloomulikult lühikese pihaosaga – katsid napilt rinna, jättes alaääre (alase, alguse) ja seeliku värvli vahelt alussärgi umbes kämblalaiuselt nähtavale. Kaelaava lõigati T-kujuline. Õlgadele õmmeldi õlalapid. Mahapööratava krae nurgad kurgu all kokku ei ulatunud, rinnaesine jäeti pikalt avatuks. Varrukad olid poolpikad (3/4 või 7/8 pikkusega), suus tihedalt kurrutatud, umbes sõrmejämeduse värvliga, nn. krooksuuvarrukad. Varruka pära oli seatud korrapäraselt kitsastesse lappvoltidesse. Kaenla alla õmmeldi varrukale liikuvuse andmiseks nelinurkne lapp ehk tilk. Käiste alane äärestati niplispitsiga, mille laius varieerub 3,5-5 cm vahel. ERM-i kogus leiduvad Iisaku kihelkonna käised on pihaosas tärgeldatud ja plisseetaoliselt kurdu vajutatud.

Pidulike käiste alane kaunistati reeglina lillkirjas tikandivööndiga, väljaõmblusega. ERMi kogus on olemas musta villasega, värviliste villaste lõngadega ja värviliste linaste niitidega tikituid käiseid. Üldiselt on need säilinud mustrid oma iseloomult kitsad ja lihtsa joonega. Suurkirja motiividest esineb külgvaates kellukat, ümara õielehega lilli pealtvaates, roseti- ja nelgimotiive, suuremaid ja väiksemaid lehti. Motiive ühendab omavahel looklev väät, millele omakorda on tikitud pikemad või lühemad okkad. Suurkirja kohal paiknevas ülakirjas leiab väikesi leherosette, mille vahel lookleb peenike väät. Lookleva väädi asemel võib ülakirjas olla ka varspistes tikitud sirge joon, millele toetuvad leherosetid, okkakimbud või spiraalselt keerduvad võrsed. Sarnast tikandikujutist, mida näeme Iisaku käisealase katkendil ERM A 554:40, võib leida erinevates variatsioonides paljudes teisteski Alutaguse idapoolsetes kihelkondades. Tikandi teostamisel on kasutatud madal-, mähk- ja varspistet. Motiivide täitena on kasutatud ka võrktikandit. Tikandile on ka kinnitatud erinevas suuruses vasklitreid, läbimõõdus 0,4-0,9 cm. Muuseumi esemefondis olevad Iisaku kihelkonna käisekirjad on ilmselt valminud talukäsitööna.

Iisaku kihelkonnas Illukal kirjeldas Neti Uueõue ( sünd. 1893.a.) oma ema käiseid: Emal olid käisped, õla peal olid pihalapid, valge niidiga läbi õmmeldud. Käised olid tihedasti pihalappide külge nööritud, varrukad olid suured ja laiad, värvlitega. Käiste allääres oli valge linane pits. Saba oli roosiline, s.o. käisealane oli kaunistatud punases ristpistes geomeetrilise kirjaga. Kiri oli vöökirja moodi. Ristpiste tikand oli ka varrukatel vöödina ümber varrukasuu, värvlist kõrgemal. Varrukatel litreid polnud, sabas aga küll. (EA 61)

Erandlikuks võib pidada käiseid, mis on kogutud Tudulinnast, millel lisaks äärepitsile on veel ka vahepits ja selle kohal kitsas lihtpilu. Sarnaseid, ilma tikandita, vahe- ja äärepitsiga käiseid leidub teisteski Virumaa ja Harjumaa kihelkondades.

Seelik

19.sajandi esimesel poole jooksul said mitmevärviliste pikitriipudega seelikud Iisakus nagu mujalgi Alutagusel naise pidulikus riietuses üldiseks. Nendes talunaiste poolt esmalt ostukangaste eeskujul kootud seelikute kangastes kujunesid mõned kihelkondlikud erinevused. Lüganusel näiteks armastatud rohelisepõhjalisi seelikuid, Vaivaras hästi helkjaid, Jõhvis peetud lugu punastest triipudest.

Aino Voolmaa uurimuse järgi on Ida-Virumaa (Alutaguse) pikitriibulised seelikud olnud värvikombinatsioonilt suhtelised mahedad ja tagasihoidlikud. Jõukamad kudusid kanga läbivillase, st. nii kude kui lõim oli villane, enamasti siiski kooti seelikuriie poolvillane, st. lõimeks oli linane või puuvillane lõng. Pikkus oli seelikutel kandja pahkluuni, selline, et nad ei takistanud liikumist, jätsid jala vabaks, rahva ütluse järgi – jalg prii (Jõhvi).

Kirde-Eesti seelikud olid üldiselt värvli külge volditud, kusjuures voldid langesid vabalt. Iisakust ja Lüganuselt on aga teada, et seal on 19. sajandi teisel poolel olnud veel ilma värvlita seelikuid, mida hoitud üleval vööga. (Voolmaa 1962:222-223).

19.sajandi keskpaiku hakkas Iisaku kihelkonnas talurahva naise riietuses levima linnamoele üleminekurõivana põiktriibulised ja ruudulised seelikud, samamoodi nagu ülejäänud Põhja-Eestis. Suveks tehti need sinise-valgeruudulised linased, talveks villased või poolvillased rohkemate värvidega nn. ristilised. Esmalt kanti neid veel käistega, hiljem aga kas seelikuga samast riidest või ka erinevast kangast alt laieneva lahtise jakiga või pihast liibuva kinnise jaki ehk taljega (ka talja, kamsul). Ruudulisi seelikuid on värvli juurest volditud või kroogitud. Neid on õmmeldud kokku samast riidest pihaga kleidiks, mida nimetati kapot, kaput või riided (Tudulinnas öeldi sellise kleidi kohta naiste riided, ristilised). Kaapotkostüümi ja -kleidi asendas juba 19.saj. lõpus täielikult linnamoeline riietus.

Põll

Põll kuulus 19.saj. esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda. Põhiliselt olid Virumaa naistel pidulikud põlled kirjust sitsist või õhukesest puuvillasest nn. klaarriidest. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega suured lillmotiivid, roositud põlled. Üks selline on ERM-i kogusse antud Tudulinna Metskülast. Teised kaks põlle Iisaku kihelkonnast on üks piki-, teine ristitriibuline, mis olid tööpõlled.

19. saj. teisel poolel tulid moodi pitsäärisega valged põlled. Mujalt idapoolselt Virumaalt on andmeid ka ühevärviliste heleroheliste, lillade, siniste poevillaste põllede kohta.

Vöö

Vööga mähiti kordadena seeliku ja põlle värvel ning sellest kõrgemale jääv vöökoht. Eesti Rahva Muuseumis on säilinud Iisaku kihelkonnast kokku üheksa kirivööd. Värvidest on neis kasutatud punakaspruuni, lillakaspunast, potisinist, rohelist ja kollaseid toone, on ka uuemate aniliinvärvidega värvitud lõngadega vöösid. Vööd on kitsad, jäädes 3,5 kuni 5 cm vahele. Lisaks kirivöödele, leiab muuseumist ka erinevaid kitsaid vööpaelu (letitud vööd), mis on olnud kasutusel poluvernikute naiste ja meeste rõivastuses.

Üleriided

Tähtsamaiks ülerõivaks oli Iisakus villane pikk-kuub, mis moekohaselt oli piha ümber hoidev, seljal kahe voldikimbuga ehk vollidega. Vollidega kuued tehti paksemast vanutatud villasest kangast. Kui varem olid pikk-kuued halli või lambapruuni värvi, siis 19. saj. eelistati ja hinnati väga potisinist värvi. Naiste kuued ulatusid poolde säärde, nii et seelik jäi pikk-kuue alt paistma. Pikk-kuube kanti nii talvel kui suvel.

19. saj. keskel tuli moodi kaapotkuub. Kaapotkuub oli vöökohal läbilõikega, vööst allapoole jääv osa oli tihedalt voltidesse seatud. Varrukad olid laiad, õlaõmbluse kohal volditud. Erinevalt pikk-kuuest, mis oli eest avatud lõikega, oli kaapotkuub kurguni kinni haagitav. Materjaliks kasutati õhemat potisinist villast riiet.

Nii talvine ülerõivas lambanahkne kasukas kui ka suvine ülerõivas rüü tehti sama lõikega kui vollidega kuub. Rüü oli enamasti valgest linasest kodukootud toimsest kangast.

Neti Uueõue (60 a.) kirjeldus Aino Voolmaale 1953.a Illukal: Vanadel inimestel on olnud potisinised kapotid, taljes, vöökohal läbilõikega, alaosa volditud. Jaheda ilmaga võeti ümber suurrätik. Talvel kanti valget kasukat. Pikad kasukad ulatusid põlvini, olid vöökohal läbilõikega ning kroogitud nagu kapot. Ees olid nööbid – nahast puguvitsad. Lühike kasukas tehti sirge, ulatus umbes puusani. Rüü kandmist ei mäleta. (EA 61)

Õlakatted

18. sajandil ja 19. saj. algul oli piklik valge villane sõba Fr. R. Kreutzwaldi Alutaguse rahvarõivaste kirjelduse järgi abielunaise pidulik õlakate. Kirjeldusele lisatud joonisest võib näha, et valgel sõbal on kirjud äärekandid. (Kreutzwald 2012:37). Võib eeldada, et valget sõba on kunagi ka Iisaku naised kandnud.

Valdavalt kasutati 19. sajandil peamise õlakattena ruudukujulisi narmasääristusega villast suurrätti. Suurrätikud võeti vastu rahvusvahelisest moest ning nad tulid kasutusele esmalt vabrikukaubana. Vabrikutoodete eeskujul hakkasid suurrätikuid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähehaaval ka talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Viimaste puhul tuli suurrätid teha kahelaidsed, st. kooti kaks sümmeetrilist pool, mis ühendati õmblusega. Varasemad suurrätid olid halli keskosa ja musta või pruuni ääretriipudega, hilisemad läbiruudulised. Suurrätte kanti diagonaalselt kokku murtuna, 19.saj. lõpus hakanud neiud-noorikud kandma rätte ka pikuti kahekorra murtuna.

Igapäevastel töödel ja sõitudel mähiti suurrätt nii, et otsad sõlmiti selja taha. Suurrätik oli naisterahval kodust välja minnes ikka kaasas, oli ilm missugune tahes. Ida-Eestis hoiti ilusa ilmaga rätti lappes käel, vilu ja sajuga aga võeti ümber.

On teateid ka koguni valgetest suurrättidest. Aino Voolmaa välitööde andmeil kasutatud kogu Kirde-Eesti alal veel 19. sajandi kolmandal veerandil valgeid linaseid palakaid ,mis võeti kolmnurkselt kokkumurtuna umber õlgade ja otsad kinnitati rinnal preesiga. Jõukamatel olid samal ajal ka valged villased suurrätikud. (Voolmaa 1962:227)

19.saj. keskpaigast on Virumaalt üksikuid teateid ka linasest riidest õlakatte lina, mis meenutab äsjakirjeldatud linast palakat, kohta. Peenemast linasest riidest linad kuulusid suviste pidupäevaste käikude ja sõitude juurde. ERM-i kogudesse on Põhja-Eesti alalt saadud vaid üks lina ehk ümbervõtmise riie Järvamaalt Türi kihelkonnast. Lina on kokku õmmeldud kahest 75,5 ja 144,5 cm pikkusest kangalaiast, mis on kolmest küljest ääristatud narmastega, alläärel pilupalistus. Õlgadele võeti lina kolmnurkseks kokkumurtuna nagu uuemamoelisi suurrätte.

Järgnevalt on esitatud Liina Kruuti (89a.) mälestusi lina ja teiste üleriiete kandmisest, mille märkis ülesse Aino Voolmaa 1953.a. Jõhvis: Talvel seljas kapotpalto. See oli potisinine, piht keha ümber hoidev, üks haak kinniseks ees. Õlarätikut ei tea. Mäletab, et valge lina võeti ümber. Lina murti kolme nurka kokku, nii et kahekordselt võeti õlgadele. Õlgadel ainult kanti, lahtised juuksed langesid seljale lina peale. Kandsid nii naised kui tüdrukud. (EA 61)

Peakatted

Kõige vanema peakattena Iisaku kihelkonna Lõppe külast on ERM-s olemas (ERM A 553:36) vanematüübiline peakate – pealinik. See on pikk ja kitsas, puuvillasest riidest tehtud ning värvilise tikandiga kaunistatud linik (laius 26 cm, pikkus 2 m).On arvatud, et seda on vanasti kantud peakattena, nagu sellele viitavad ka muud üksikud teated Virumaalt selliste arhailiste pealinikute kandmise kohta (Kreutzwald 2012: 46-47) . 

Lisaks eelnimetatule säilib ERM-is 18. saj. lõpus valminud ning Tudulinnast saadud mustjaspruuni siidtikandiga kaunistatud linuk ehk sabaga tanu. Linuka kandmine koos ühevärvilise kahara seeliku ja rohelise või sinise villase põllega jääb siiski peamiselt 18. sajandisse, olles 19. saj algul kasutusel veel pruudi ja nooriku rõivastuses.

19. saj. I poole abielunaise peakattena oli üldiselt kasutusel lilltikandiga kaunistatud valgest linasest riidest teravatipuline tanu, lilltanu, nipuga tanu, tipumüts. Erinevalt Lõuna- Eesti tanudest, olid Põhja-Eesti tanud tärgeldatud ja pressitud nii nagu käiste pihtki ääretikandini tihedasti kurdu. Pidulikele tanudele kinnitati tanu serva tikandi alla kardpael või –pits ja kuklaosale värvilised siidlindid. Kandmisel jäi tanu peanupu otsa. Tanusopile täidet ei kasutatud. Juuksed olid lahtiselt ja langesid vabalt õlgadele.

Virumaa idaaosas, sh. Iisakus, kandsid üksikud vanainimesed selliseid tanusid koos käistega veel kuni 1870.-80. –ndate aastateni.

19.saj. keskpaiku lisandus naiste peakattena pottmüts, kõnekeeles ka kõrge müts, rakvere müts või naeste müts. Pottmütsi kandmine käis peamiselt kokku kaapotkostüümi või –kleidiga, kuid veel 20. saj. algusaja fotodel võib keskeas ja vanemate naiste peas näha pottmütse samaaegselt linnamoelise riietusega.

Neidude peakatteks oli pärg. Selle karkassiks oli 2-3 sõrme laiune õhuke ringiks painutatud höövlilaast, mis oli kaetud siidlintide või siidkangaga. Äärtele kinnitati kardpitsist või –paelast kaunistusribad. Pärja kaunistuseks kinnitati kuklaosale siidlindid.

Kirde-Eesti neiud, erinevalt läänepoolsest Põhja-Eestist, pottmütse tavaliselt ei kandnud.

Juuksed

Juukseid kammisid nii naised kui neiud otsalahku. 19.saj. esimesel poolel lasti juuksed lahtiselt õlgadele langeda. Sajandi teisel poolel hakati neid kahte patsi palmitsetult ümber pea, sajandi lõpus kuklas sõlmes kandma.

Sukad

Sukad olid talvel villased, suvel linased, lihtsas parempidises koes kootud, kuid on olnud ka triipkoes kootud (üks silm parempidi, teine pahempidi) ja põiktriibulisi sukki. Vikkelkoes sukkki ei teata. Ühevärvilised sukad olid kas valget, halli, potisinist või musta värvi. Põiktriibuliste sukkade põhivärviks oli harilikult hall, triibud kooti kas punase, sinise, lilla, musta, valge või muud värvi. Iisaku poluvernikute ütlustes mäletatakse ka neolõngadest sukki, kuid seda võib siiski uuema aja moeks pidada. Sukad kinnitati pastlanööridega. Hiljem, kui pastlaid enam, vähemalt pidulikel puhkudel ei kantud, kinnitati sukk sukapaelaga. Sukapael letiti sõrmedel värvilistest villastest lõngadest, harilikult kalasabamustriga, tutid ehk topsud tehti otstesse. Seoti nii, et topsud jäid rippuma. Iisaku kihelkonnast saadud sukapaelad on kuulunud poluvernikule, värvidest on neis kasutatud erinevaid lillasid, rohelist, musta, kollast ja punast tooni.

Jalanõud

Aino Voolmaa välitöödel küsitletute inimeste jutustuste põhjal on peamise jalanõuna Iisaku kihelkonnas 19 .saj. lõpul veel üldiselt kasutusel olnud pastlad, paslid, mis veel 1952. aastal püsinud tööjalatsitena. Pastlaid kantud nii suvel kui talvel. Pajukoortest või kasetohust viisud (Iisakus virsud) olnud vaid vaesematel. Jõukamad perenaised kandnud poolsaapaid ja kingi. Küsitletute vanainimeste noorpõlves on saapad ja kingad olnud juba üldiselt peojalatsiteks (EA 61)

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed), vt Simuna kurguhelmeid ERM A 292:314. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Kasutatud on musti, valgeid, rohelisi, siniseid ja läbipaistvaid helmeid, mis olid kujult ümmargused või piklikud, armastati ka soonilisi ehk kruvilisi helmeid. Kohati kanti veel ka keskajast jäänud tavana merevaigust helmeid, harvad on korallhelmed, vt Väike-Maarja korallhelmeid ERM A 610:38. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda.

Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste kaelus oli suhteliselt pikalt avatud ja kinnitati alles rangluu kõrguselt hõbedase vitssõle või väikese preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, hõbedast, akantuse- või õiemotiiviline) ERM 320. Pidulikum käiste kinnitus oli silmadega prees. Silmadega preesid on neljast või kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“. Silmadega preesi „silmad“ on Ida-Virumaa piirkonnas eriti väljaulatuvad, vt kuuesilmalise preesi näidis Lüganuselt ERM 17540 ja neljasilmaline Jõhvist ERM A 509:642.  

Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale kuhiksõlg (valandik). Suur sõlg (vt Lisa 1 teksti lõpus) kinnitati rinnale nii madalale, et selle serv peaaegu riivas käiste äärepitsi. Kellel suurt sõlge polnud, kinnitas käiste ette suure preesi (vt Lisa 2).

Piduülikonnaga kanti kaelas mitu rida peenikesi hõbekette kannaga rahadega. Keti külge kinnitatavad rahad olid 5-, 10-, 25- ja 50-kopikased ning 1-rublased hõberahad, millel olid kannad (kinnitusaasad) küljes. Viiekopikaliste rida oli kõige ülemine ja viiekümneliste rida kõige alumine, selle keskel oli veel üks hõberublane raha. (ERM EA 61)

Kantud on ka traditsioonilisemat, klaashelmeste vahele pandud kannaga raha (hõberubla), mis ulatus rinnalõheni.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Ehete kirjeldus Aino Voolmaa poolt Jõhvis välitöödel küsitletud Liina Kruuti (sünd. 1864) ütlustest, kelle vanaema oli pärit Iisaku Metskülast: Valandik oli hõbedast, kohvitassi kujuline kumer, ümmargused nupud ääres. Valandik kinnitati särgi külge, rindade alla, käisealase pits riivas valandikku. Ema kandis valandikku. Ema käis oma ema asjadega, mis ta Metskülast kaasa oli toonud. Sõlg rippus ehitusest (käisealase tikandikaunistus) saadik. Viie-, kümne-, kahekümne viie- ja viiekümnekopikalisele hõberahadele olid kannad külge tehtud, millest käis läbi õige peenike hõbekett. Viiekopikaliste rida algas preesi pealt peale, sellele järgnes kolm rida suuremaid rahasid. Kõige alumine oli viiekümnekopikaliste rida, mille keskel oli üks rublane. (ERM EA 61)



Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS: 
1) Kreutzwald 2012, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi käsikiri etnograaf Aino Voolmaa kommentaaridega. Tartu. 
2) EA 61, kogunud A.Voolmaa 1953 aastal Iisakust
3) Nurgamaa, A. 2007. IISAKUMAA POLUVERNIKUD. Ida-Virumaa


Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla