Jõelähtme naine

Jõelähtme naise pidulik kostüüm

Jõelähtme naiste rahvarõivad 19. sajandil

Jõelähtme naiste rahvarõivatagavarasse kuulus 18.-19. sajandil mitmesuguseid esemeid: särgid, käised, seelikud, peakatted, põll (abielunaistel), vööd, rätte mitmest materjalist ja mitmeks otstarbeks. Loomulikult ei tuldud toime ka sooja andvate rõivasteta: olid nii linased kui villased õlakatted, pealisrõivad (villane pikk-kuub, linane rüü, lambanahkne kasukas). Rohkesti kulus jalakatteid – sukki, sääriseid, sokke, sukapaelu, pastlaid, aasta jooksul vähemalt 2-3 paari kindaid. Aegade jooksul ei muutunud ainult rõivamoed, vaid ilmusid ka täiesti uued riietusesemed, näiteks kampsun ehk jakk, ruudulisest linasest või villasest kangast kleit ja kostüüm. (Piiri 2008: lk 1)

ERMi esemekogus on Jõelähtme kihelkonnast hea valik rahvariideid. Õnneks jõuti korjamas käia veel enne I maailmasõda, sest nagu ikka sõja oludes, materjalinappuses leiti tihtipeale vanale rõivaesemele uus otstarve. (Piiri 2008: 1)

Põhiliseks allikaks alljärgneva rahvarõivaste kirjelduse juures on ERMi etnograafilise arhiivi 8. köide (EA 8). Kui 1920. aastatel hakati ERMis lisaks esemelisele vanavarale koguma ka teatmematerjali, siis sai 1924. aastal Jõelähtme kihelkonna esimeseks informatsiooni korjajaks Tartu Ülikooli üliõpilane August Meiesaar. Ta kogus andmeid Jõelähtme rahvariietest, kalastusest ning mitmesugustest etnograafilistest nähtustest ja tema kogutud materjalist koosnebki etnograafilise arhiivi 8.köide.

Allikana olen kasutanud ka ERMi kirjasaatjate vastuseid KV 27 ja KV 45, mis olid saadetud F.Grünthali poolt vastavalt 1936. ja 1938. aastal.

Lisaks on allikana kasutatud Reet Piiri koostatud kirjeldust Jõelähtme kihelkonna naise rõivastest 18.-19. sajandil, mis on üks osa Jõelähtme naise pidulikkude rahvarõivaste musrivihikust. Samuti on kasutautd Reet Piiri ülevaatlikku artiklit Harjumaal kantud rahvariietest (Piiri 2000).

Särgid

Kogu rahvarõiva komplekti tähtsaimaks osaks oli särk, millele pandi riideid juurde vastavalt vajadusele. Jõelähtmes on kasutusel olnud kahte tüüpi särke: varrukateta särk, mida kanti käiste all ja hilisem pikkade varrukatega särk.
Põhja-Eestis kanti omal ajal varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet, käiseid.
19. saj jooksul hakati Jõelähtmes kandma varrukatega särki. Kui August Meiesaar 1924. aastal vanu inimesi küsitles, siis selleaegsed inimesed ei olnud enam ise näinud käiste kandmist. Kirjeldati ainult oma emade ja vanaemade seljast nähtud pikkade varrukatega särke. (Piiri 2008:2)

Varrukateta särk

Varrukateta särk õmmeldi linasest kangast. Särki kasutati käiste all alusrõivana või pesuna.

Käiste all kantav särk oli ilma varrukateta ja avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Rinna ees oli 3 cm sügavune sisselõige. Piht õmmeldi peenemast, jätk jämedamast kangast. Jätkuks oli ühelaidne riie õmblusega külgedel. Küljeõmblustesse aeti vahele kolmnurksed kiilud alumisele osale laiuse andmiseks. (Piiri 2008:1)

Pikkade varrukatega särk 

Särgipiht oli kaheosaline - ülaosa oli tehtud peenemast linasest kangast, jätk ehk alane aga takusest. Külgedele olid jätku lõpuni siilud vahele õmmeldud, alane ei andnud muidu laiust välja kui pidi kahele poole siilud vahele õmblema, et särk käia annaks (EA 8).
Särk ulatus allapoole sääremarja. Särgipiht oli ühest tükist, õlaõmblusteta. Õlaõmbluste asemel olid õlalapid, mis olid kaunistatud tikandiga.
Kaelaava oli ümmargune, meeste särgi kaelaavast suurem. Kaelus oli kroogitud. Särgi püstkrae oli sõrmelaiune, ääres kaunistuseks valge linase niidiga tehtud tikk-pisterida. Mõnel pool olid kraed kuni 2 tolli (5 cm) laiad. Särk kinnitati eest kraest allpool preesiga. Kellel preesi ei olnud, pani särgi kinni nagu värvligi, st vahel pandi pael kaelusest läbi, sellega tõmmati särk eest kinni. Naiste särk oli vajalik mitmeks otstarbeks, näiteks asjade hoidmiseks. Nägin isegi kord, kui vana perenaine pulmalistele võttis särgi põuest suhkrutükkisid ja pani igale ühele topsikusse. (KV 27 F.Grünthal).
Rinnalõhik oli väga pikk, nii oli kergem lapsi imetada. Lõhiku allaossa oli õmmeldud väike põigiti põõnake selleks, et rinnalõhiku auk ei käriseks pikemaks.
Varrukad olid ühes tükis, ilma väljalõiketa, varrukad õige laiad, ülevalt kuni alla ühelaiused, kaenlaauku õmmeldi abiks nelinurksed kaenlalapid. Varrukaid oli nii värvliga kui ilma, lahtise suuga, selliseid oli aga vähe. Värvliga varrukaots kroogiti tihedalt, nõelaga kriipsiti pikad krooked kord korra kõrva. Värvlid õmmeldi pahemalt poolt üle ääre kroogete külge kinni, nii et krooked paremalt poolt korralikult püsti seisid. Värvli laius oli 1-1,5 tolli (2,5 – 3,75 cm), hoiti kinni kas kahe nööriga, või oma tehtud niidist nööpidega. Hiljem hakati ka laiemaid värvleid tegema, nii kahe-kolme sõrme laiusi. Särke kaunistati tagasihoidlikult. Krae, õlalapid ja varruka värvlite serv kaunistati nukupeade (tagide) ja tikkpisteridadega, mis tehtud valge linase niidiga. Seeliku all kantavate särkide alumine äär oli tavaliselt käsitsi palistatud linase niidiga. Särgiväel käidi palava ilma korral tööl (viljalõikusel, heinal), kuhu minnes ja tulles kuub (so pikk-kuub) peale visati. Ühte särki kanti nii päeval kui ööl. Ka särgiväel olles seoti vöö ikka peale, mässiti hästi tugevalt ümber keha, et keskkoht ei veniks (EA 8). Abielunaised sidusid ka põlle särgile kodus või suvistel õuetöödel.
August Meiesaarel õnnestus näha umbes 1850 aastal kantud pikkade varrukatega pruutsärke. Need on olnud äärmiselt lihtsad, ilustusteta. Muuseumile mingil tingimusel ei müüdud, hoiti surisärgiks. (Piiri 2008: 2)

ised

Varrukateta särgil kanti eraldi käiseid. Need olid lühikesed vähe üle rindade kaharad pihakatted. Põhja-Eestile on üldiselt iseloomulik, et käiseid kaunistati lopsaka lilltikandiga. Vahel oli käiste ainukeseks kaunistuseks alumise ääre külge õmmeldud niplispitsiriba.
19.sajandi esimesel poolel oli Tallinna ümbruse kihelkondades käistemood kadumas ning kadus moest 1865-1870 aasta paiku (Piiri 2008:1).
Käised õmmeldi peenest linasest riidest. Lõikelt sarnanesid käised varrukatega särgi pihaosaga. Käised valmistati õlaõmblusteta ning õlgadele õmmeldi õlalapid (Piiri 2008: 2). Käiste varrukad olid väga laiad ja kroogitud.
Keha oli 3-küünra laiune. Krae mahapööratud, umbes 1,5 tolli, kaunis lahedalt ümber kaela. Pits allservas kahe sõrme laiune (EA 8).
Käised ulatusid kuni puusaservani. Neid kaunistati ka vasklitritega, suured kui pesunööbid (EA 8).
Käiste tikandid olid erinevatel käistel erinevad. Kasutati värvilisi, roosikirjalisi, pilutatud, ja augulisi kaunistusviise. Mõned ERMis säilinud käised on väga lopsaka lillkirjaga, mõned lihtsad valge pilutikandiga kaunistatud. Tikkimiseks kasutasid rikkamad siidiniite, vaesed aga linaseid niite mis ei võtnud hästi värvi.
Püst- ja mahapööratud kraed kanti jaki krae all.

Seelikud

Naised panid särgile peale seeliku. Selliste inimestega, kes oleksid mäletanud pikitriibulisele seelikule eelnenud ühevärvilise seeliku moodi, August Meiesaar Jõelähtme mail ei kohtunud. Kuid samal ajal Harju-Jaanis materjali kogunud Alma Mitt on kirja pannud, et mäletati 18. sajandil elanud inimesel olnud musta seelikut, mida kogumise ajal hoiti veel kapis. Selliseid kitsaid, kummalgi puusal ühe voldiga seelikuid kanti enne kaharate pikitriibuliste seelikute tulekut arvatavasti ka Jõelähtmes. 19.sajandi algusest peale sai moerõivaks pikitriibuline seelik. (Piiri 2008: 2).
Vanem seelik oli 3- ja 4-laidne, allääres 6-7 küünart lai. Alguses olid moes laiad voldid, aga hiljem hakati seelikut krookima, sest voldid kadusid moest.
Seelikud olid triibulised, villasest, linasest ja ka takusest materjalist, kuna naised kandsid kehakattena enam takuseid riideid kui mehed.
Pikitriibuline seelik kooti linase lõime ja villase koega koeripsis, oli mõlemalt poolt vaadates sarnane. Seelikukangas oli värvli vahele volditud.
Seelikuriibud olid 0,5-1 tolli laiused. Värvidena kasutati halli, musta, sinist jne. Punane triip naise seelikus ei puudunud peaaegu mitte kunagi - see oli tooniandja. Punaseks triibuks kutsuti lepakoore pruuni ja kanarbiku pruuni värvi triipe (EA 8).
Seeliku pikkus oli luupäälse kondist või kinga paelast saadik „nõnna et mööda maad jooksis“.(EA 8)
Ilustuseks ja ka seeliku pikenduseks õmmeldi pikitriibulise seeliku alumise ääre külge villasest riidest veer, mis värviline ja korten (1/4 küünart) lai oli. Jõukamad olid villase veerele veel ka kardpaelu peale õmmelnud. Mõni naine kandis suvel linast seelikut, kuid neid ei tohtinud mujal kanda kui kodus või töö juures.
Seeliku allääres seespool oli takusest riidest kolmetolline toot seeliku allääre tugevduseks.
Jägalast ranna poole olid seelikud kurrutatud ja satsid alla aetud. Satsid tärgeldati nisust saadud tärklisega ja triigiti, et kurrud välja ei läheks. Kurdude ääred olid taariga niiskeks tehtud ning hammastega siis tükk-tükilt „voll“ sisse „näkitud“. Hiljem tehti jälle uued. (EA 8). Kurrud algasid vöölt ja läksid alla välja. Ülaääres oli 1,5 tolli laiune takusest riidest värvel mis seelikut üleval hoidis ning selle peale käis vöö. Värvel kinnitati paelte või haakidega.
Pihtadega seelikud tuntakse laialt, umbes 60 aasta eest olid vanainimestel sarnased – piht oli lõigatud nii, et ta tihedalt ümber keha oli (nagu vollidega kuue piht). Eest olid sarnased nüüdsete vestidega (meeste). Kinnitati ümmarguste nööpidega, vahel ka haakidega. (EA 8)
Kui mindi külla või kirikusse, kanti seeliku all alusseelikut, sest see hoidis sooja ning ilma selleta ei tohtinud avalikult käia. Alusseelik oli lühem ja kitsam kui pealmine ning käis särgi peale. Tavaliselt kanti alusseelikutena ära vanad pealmised seelikud.
Pühapäevaseelikud tehti kirjumad ja laiemad, leina ajal teistsuguseid seelikuid ei olnud. „Hää, kui yks hilpki oli ymber võtta.“ (EA 8)
19.sajandi kolmandal veerandil tulid pealisseelikutena kasutusele ruudulised seelikud. Ruuduliste seelikute voldid pressiti sisse ja neid kanti kõrvuti linnamoeliste ühevärvilistega veel 19. sajandi lõpulgi (Piiri 2008: 3)

ö

Naised kandsid kirivöö tehnikas villase lõnga ja linase niidiga ning erinevate geomeetriliste kirjadega vöösid. Tavaliselt kooti vöö tihvaga.
Jõelähtme naiste vööd on suhteliselt kitsad, kolme sõrme laiused. Vööd erinesid värvide ja väga mitmesuguste kirjade poolest, mille algupära kahjuks enam ei teata. On aga kord olnud ja naised on siis üksteise käest „äratõmbeid“ teinud. (EA 8).
Vöö pealmine pool oli villasem. Vööd kanti allpool käiseid seeliku värvli peal, abielunaistel ka põllevärvli peal. Kui kanti särki ilma seelikuta, mähiti vöö särgi peale. Otsad säeti nii üksteise vahele, et neid enam sugugi näha ei olnud. Ehk ka nii, et otsad jäid puusa kohale ripnema, aasa sõlme seotud. Kui see pikk oli, ulatasid vöö otsad allapoole seeliku äärt. (EA 8).
Mähkimisel hoiti ühte vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd umber keha, jättes alumise vöökihi serva äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. Ots pisteti vöökihtide vahele. Arvati, et kõvasti umber keha mähitud vöö annab kehale tugevust ja hoiab ära haigusi, eriti venitamist (Piiri 2008: lk 3).

Liistik ehk liivistik

Liistikud ehk liivistikud tulid Harjumaal moodi 19. sajandi teisel poolel ja 1870.- 80. aastatel olla Jõelähtmes liistikuid kantud koguni käiste peal (Piiri 2000:78). Liistikud tehti ühest kangast, tavaliselt rootsi riidest, vähem oma linasest kangast.
Liivistikud olid varrukateta, kraeta, alt ümber keha pingul. Kinnituseks olid haagid, mida oli 2-3 paari.

Põll 

Põll oli ainult abielunaiste kehakatteks. Pulmas sai pruut linutatud ja talle seoti ette ka põll. Neiud põlle ei kandnud.
Põlled tehti linasest, takusest ja rootsi riidest. Värvid – sinine ja hall. Alläärde kooti põikitriibud – 2-3 või enam, umbes 0,5 tolli laiused. (EA 8)
Põlled võisid olla värvliga ja ilma, kuid krooked olid peal mõlemal puhul.
Värvlita põlle ülemine ots palistati kahekordse palistusega ning sealt aeti „kalasaba“ pael läbi. (EA 8).
18. sajandil ja 19. sajandi alguses peeti pidulikuks põllematerjaliks kahvaturohelist peenvillast riiet. Hinnatud materjaliks oli ka õhuke valge puuvillakangas (klaarriie), sajandi keskpaigas peeti ilusaks kirjut sitsi. Kodus kooti ka pikitriibulist põlleriiet, valgel linasel põhjal värviliste triipudega, kuid sellised polled peeti ära tööpõlledena. (Piiri 2008: 3)

Õlakatted

Naised kandsid helevalgest linasest toimsest riidest palakaid (palajaid), mis olid ruudukujulised ning mida kanti teiste riiete peal.
Linnanaiste eeskujul sai moeasjaks ruudukujuline narmastatud servaga villane suurrätik. Esimesed suurrätid olid vabrikutooted, hiljem hakkasid neid kuduma külakangrud ja talunaised ise. Üldiselt kanti suurrätti kolmnurksena õlgadel, külmaga aga kaetud suurrätiga ka pea ning seotud otsad selja taha. Kirikusse sisse minnes keerati suurrätt rulli ja võeti kaenlasse. (Piiri 2008:5)

Kaela- ja ninarätikud

Kaelarätik oli 19. sajandi keskel muutunud kindlaks naiste rõivaste osaks.
Rätte oli valgest linasest riidest neljakandilisi ja samuti ostetud nn. rootsiriidest punaseid või trükimustrilisi.
Naistel oli kaelas väike kolmnurgaks murtud rätt, mis oli seotud lõua all sõlme ja nurk seljal tõsteti riiete peale. Kaelarätte oli mõistlikul naisel mitu.
Ninarätte või „higilappi“ kandsid naised alati kaasas, kus, ei tea keegi. Vahel oli see vöö vahel, mõnikord rinna ees või kotis.
Ninarätid olid kaunistatud räti nurkades olevate punaste tikanditega.




Jõelähtme naine linukaga


Peakatted:

Pearätik

Kodus ja tööl kandsid neiud peas rätte.
Pearätikuid kandsid pottmütside peal nii neiud kui abielunaised.

Neidude peakatted

Kanti pikki lahtiseid juukseid. 1860. aastatel hakkasid neiud juukseid kahte patsi punuma. Hiljem hakati patse pöörama ümber pää, siis paelaga pealaele kinni. (Piiri 2008:3)
Lahtiste juustega kandsid neiud pärga. Algul olid madalamad kõrvadega pärjad ehk nn „lenki“ pärjad, millel meelekohtadelt rippusid siidipaelad. Hiljem tulid võrupärjad, mis olid eelmistest kõrgemad. Kõrvade kohalt olid need madalamad, eest ja tagant kõrgemad. Taga olid juustega ühepikkused paelad.
Kõige ilusamad olid pruudipärjad, mis olid veel kõrgemad ning hästi toretsevad oma mitmevärviliste paelte ja rohkete pärlitega.
Neidude peakateteks said Harjumaal juba 19.sajandi algul Tallinna linna eeskujul pottmütsid nagu naistel. Naiste pottmütsidest erinesid need vaid selle tõttu, et neil puudus serval pits – treemel.

Naiste peakatted

Naised kandsid juukseid taga kuklasse ülessätitult, ümmarguselt keerdus.
Abielunaise pea pidi vana traditsiooni kohaselt olema kaetud. Jõelähtmes on naised läbi aegade kandnud erinevaid peakatteid –linukaid, tanusid ja pottmütse.
18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kandsid naised piduliku peakattena linukat. Linuk koosnes kotikujulise sabaga linast ja pead ümbritsevast pärjataolisest võrust. Linuka saba kaunistati musta siidtikandiga.
Kõige üldisemad traditsioonilised peakatted olid kahekorra kokkumurtud riidetükist tanud, mida kanti hiljemalt 17.sajandist peale. Tanud kaunistati madalpistes lilltikandiga.
Pähe seati tanu nii, et otsmikul võis natuke juukseid paistma jääda. Tanulint ehk värviline siidpael kinnitati lehvi seatuna kuklapalistuse keskkohta, jättes lindiotsad 35—40 cm pikkuselt rippuma.
Tanu kandmine oli 19.sajandil Jõelähtme kandis juba väga haruldane.
18.-19. sajandi vahetusel tuli naiste peakattena moodi siidist katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid veel kõrvuti tanudega, 19. sajandi keskpaigas muutus aga pottmüts valitsevaks mütsimoeks. Kutsuti seda lihtsalt müts, Saunja ja Jägala kandis houpiks. Pottmüts õmmeldi värvilisest siidriidest, pappalusel. Õige kuju andmiseks vormiti mütsi riide ja papi vahele pandud villa või takust polstri abil. Abielunaise pottmütsi serva õmmeldi valge pits ehk treemel ja taha kuklasse pandi siidist poepaelad. Paelad kinnitati taha ainult pühapäeviti. Pulma ajal, mil esimest korda söödi, pandi noorikule treemliga müts pähe ja põll ette.
Mütse oli igal naisel 2-3, mõnel rohkemgi, nagu jõukus lubas.
Välja minnes kanti mütsi peal rätikut. Pidulikel käikudel pandi mütsi peale siid- või õhuke villane rätik, mille serv kinnitati nõelaga mütsi pealae külge, otsad sõlmiti lõua alla ühekordse sõlmega, reisile minnes pandi teine sõlm ka.
Pottmütse kanti veel 20. sajandi algulgi.
(Piiri 2008: 4)

Ülerõivad:

Kampsun 

Pikkade varrukatega särgid võeti kasutusele 19. sajandil koos kerge pealisrõiva kampsuniga (jakk). Kampsunid tehti koduvillasest, tavaliselt hallist, hiljem ka mustast või potisinisest kangast. Potisinine – oli moes eriti Jägala ja Saunja mail. Mustad ja segatud villadest – rannal. Kampsunitel oli linane vooder.
Kampsunid õmmeldi keha ümber liibuvad, õlgadel puhvi kogutud varrukatega, rühmseesilised (alla äärde õmmeldud ribaga, kus voldid kolmes kimbus, igas kolm volti). (Piiri 2008:5). Taga voltide alguses oli igal kimbul kaks nööpi. Kampsuni esikinnises oli kaks rida vasest või tinast nööpe. Kui kuubede moodi tulid haagid, siis pandi haagid ka kampsunitele.
Kampsuni kaelus oli avar ja ümar, mahapööratud kraega, kaeluses kanti rätikut. Kohati olid kasutusel püstkraed nagu särgil, kohati olid kampsunid ilma kraeta nagu vestid.
Vanemad kampsunid olid nagu mõisa toapoistel eest lagedaks lõigatud.
19. sajandi kolmandal veerandil aga hakati kampsuneid õmblema ka ruudulisest või ristilisest riidest, väikese kaelaavaga ja kurguni haagitavate hõlmadega. Selliseid kampsuneid kanti enamasti juba samast riidest seelikuga, kusjuures niisuguse komplekti nimetus oli üleüldseriided. (Piiri 2008: 5)

Pikk-kuub

Villasest kodukootud kalevist naiste pikk-kuued ehk händadega kuued olid sooja andvaks ülerõivaks. Varasemal ajal musta värvi pikk-kuued olid nii pikad, et seeliku serv vaksa laiuselt välja paistis. Hiljem hakati lambamustale valgeid villu juurde segama ja riided muutusid rohkem halli tooni.
Kuue seljal õmblust ei olnud. Õmblused olid kummalgi küljel, õlgadel. Varrukad olid otsa õmmeldud. Kui kangas liiga kitsas oli, pandi alla kiilud vahele. Mõnikord pandi kiilud ka kaenla alla varruka vahele. Varrukate suhu lõigati kolmekandiline tükk riiet, käsuriie, see löödi tagasi käise peale ja ilustati kirju rootsi riidega.
Ühe kirjelduse järgi on Jõelähtme naise kuue seljal kaks vööst alla langevat voldikimpu, kummaski kolm volti koos. Teise kirjelduse järgi olid naiste kuued selja pealt tervenisti vööst allapoole volditud ja kroogitud. Varrukad olid õlast kaharad.
Voldid olid lihtsalt kokku kroogitud, pressimata. Hõlma allserva nad ei ulatunud. Kuub hoidis kaharalt nagu jõulupuu. Uuemal ajal pressiti pressrauaga (mitte triikrauaga) „vollid“ kuni alla veerde välja. Need olid palistatud lisaks salaõmblusega. (EA 8)
Naiste kuue krae on sarnane meeste omaga. Teateid on kahe kraetüübi kohta:
1) Kitsad nagu vestil, vanematel kuubedel ilma pöördeta koolipoisi krae moodi.
2) Teised laiad, samuti pööratud.
Rohkem kanti kitsa kraega kuubesid – 1-1,5 tolli laiu.
Jägala ümbruses tehti taskud hallile pikk-kuue riidele mustast kangast kummalegi välisküljele. Saunjas, Kallaveres, Rebalas, rannakülades ei olnud kuubedel väljaspool taskuid, neil olid hästi suured põuetaskud, kuhu pandi „higilapp“ ja muud taolist vajalikku.
Naiste kuued olid kinnitatud haakidega, haagid olid suured, valget või musta värvi. Metallkinniste asemel kasutati ka niidist ja nöörist kinnitusvahendeid.

Rüü 

Pikk-kuue lõikeline linane või takune rüü oli 19. sajandil muutunud ainult igapäevaseks riietusesemeks. Rüüd kanti pealisrõivana halva ja külma ilmaga. ... kui välja mindi ning ilm oli halb tõmmati kampsunile veel rüüd otsa, kui hää – siis pikk-kuub. Viimast korda nähti rüü kandmist veel 19.-20. sajandi vahetusel. (Piiri 2008:5)

Kaapotkuub

19. sajandi kolmandal veerandil hakati kandma liibuva piha külge õmmeldud volditud alaosaga potisiniseid kaapotkuubi. Erinevalt händadega kuuest, mis olid lahtise rinnaesisega ning mille hõlmad kinnitati vöö kohal paari haagiga, olid kaapotid vööst kurguni kinni haagitud. Need kuued ulatusid kandadeni.
Kaapotite varrukad olid ülevalt laiad, õla juurest tugevalt kroogitud, randme juurest aga kitsalt ümber. (Piiri 2008:5)
Kaapot kuubedele õmmeldi kahte tüüpi kraesid:
1) Ilma pöördeta laiad kraed
2) Pöördega – laiad ja kanged „Ühtepuhku“ kraed - 4-5 tolli laiad. Ülespööratud krae tagant polnud nina otsa ka näha.
See kuub tehti kolmest riidelaiast „laest“, ilma õmbluseta seljal nagu vanadki kuued. Naistel olid need kuued volditud. Varrukad olid volditud küünarnukist saadik ja varrukaotsad (käisesuu) teravad.
Nendele kuubedele tehti ka erinevaid kaunistusi – õmmeldi kahele poole hõlmadele värviliste klaaspärlite read. Krae äärde, varrukasuhu ning hõlmade äärde tehti erinevad tikandid. (EA 8)
Kaapotkuue vooder ulatus vesti või kampsuni alla äärde.
Nagu öeldud olid kaapotkuued kasutuses hilisemal ajal, kuid nendega samal ajal püsisid ka eespool kirjeldatud kitsa kraega lihtsamad pikk-kuued.

Kasukas

Lõikelt sarnanesid riidest ülerõivastega ka lambanahksed kasukad. Need tehti valgest ja mustast nahast. Kasukad tehti pikad, pikk-kuue pikkused, lühemaid hakati kandma alles 19.-20. sajandi vahetusel. Kui ta alles uus oli, hoiti teda hoolega saju ja sopase ilma eest. Selleks aeti talle kas kuub ehk rüüd otsa. Kasukate kaunistamist punaste naharibadega, rihmadega, seostati rikkusega, Jõelähtmes oli neid mõnes rikkamas nurgas – rannapool, kus rahvas merest rikkaks läinud (EA 8).

Sukad 

Igapäevaselt kasutati jalakatetena valgest linasest või takusest riidest jalarätte või jalanartse, mis olid päris pikad.
Tallukad olid tupekujulised riidest jala otsa pistetavad jalavarjud, mida kasutati, kui oli väga külm või kui pastal kippus lagunema.
Säärikateks nimetati linast piklikku riideriba, mis keerati alt jalakannast kuni põlveni. (Piiri 2008:4)
Sukasääred olid torukujulised varrastel kootud säärised, mis aeti jalaümber heina ajal ja olid kaitseks et „kuresaapad“ jalga ei tuleks.
Sukad olid varrastel kootud ja ulatusid põlveni. Need kooti jalasääre laiused, värvuselt mustad, hallid, sinised ja valged. Sukad olid ka kirjatud, triipude ja mustritega kaunistatud.
Sukad kinnitati allapoole põlve põlvekeerme kohta „kalasabalistega“, mis on sõrmelaiused värvilised punutud säärepaelad.

Jalanõud

Jalanõudeks olid tavaliselt tumepruunid pargitud nahast pastlad. Kirikus ja tööl kasutati samu pastlaid, kui oli tegemist uue pastlaga, siis oli see kirikus käimiseks, kui jäi vanaks, siis sai sellest töö pastal. Pastla nöörid olid linadest keerutatud, aeti pastla tärgetest läbi – otsa tagant välja. „Osmuseid“ ehk haasu pastlatel ei olnud, nagu Lõuna-Eestis. Nöörid keideti konsa tagant kohe ümber jala, ning sääre, madalasse – jalasääre peenemasse kohta. Kingi hakati Jõelähtmes kasutama suhteliselt hilja – umbes 1890. aastate paiku. Kingadel olid madalad kontsad nagu meestekingadelgi. Kingad käisid pealt pannaldega kinni. Kinga nuki pääl oli väike kropp, millest pannal üle käis (EA 8).
Viiske Jõelähtmes ei kantud.

Kindad

Kõige rohkem kanti külma kaitseks kootud labakindaid. Kohalikud kalurid kandsid ka nahkseid labakindaid. Sõrmkindaid hakati rohkem tegema 19. sajandi keskel, kuna neid ei osatud eriti hästi kududa.
Narmaid kinnastele ei tehtud. Kindakirjad olid vanemal ajal olnud suuremad ning ruudulised, uuemal ajal pisemad ja kirjud. Kindakirjadena kasutati ka vöökirju, suurem osa olidki hoopis vöökirjad. Sõrmkindaid ei kirjatud, neid kooti ainult viklitega valgeid ja musti.
Töö tegemise ajal, mõnikord ka ilu pärast, olid kasutusel pikkade randmekatete sarnased käevarrukad. Käevarukad „valtsvarukad“ olid tarvitusel töö juures ja ka uhkusasjana. Nad olid villasest koetud suka moodi. (EA 8)
Suvel kindaid ei kantud.
Jõelähtme kindakirjade nimetusi: seitsmesilma kiri, tuuleveski kiri, pajulehe kiri, ristiline, kaerakaie kiri, kirbukiri, lumekiri, lapiline.

Tasku

Riietel puudusid sisseõmmeldud taskud. Lahtine tasku seoti seelikukinnise auguga kohakuti seeliku alla, mõnikord puusa kohale või ette vööle seeliku peal.
Tasku oli kasutusel päris kaua aega. Sinna sisse pandi nuga ja nõelatupp ning kanti ühes „päevad otsa” (EA 8).
Tasku oli piklik ja sügav ning neid tehti nii villasest riidest kui muust kätte sattunud sobilikust kangast.
Kotte tehti nii suuava palistusest läbitõmmatud kurrupaeltega, mille otstest moodustati sangad kui ka üle suuava ulatuvate riidest sangadega. (Piiri 2008:5)

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku esineb 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui värvilisi klaashelmeid. Näide Kuusalust leitud helmestest, mille hulgas on merevaik-, klaas-, pronks- ja hõbehelmeid ERM A 462:75. Klaashelmed võivad olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Käiste või särgi kaelus oli suhteliselt avaralt lahti ja kinnitati allpool väikse (tavaliselt õiemotiivilise, 2-4,5 cm läbimõõduga) hõbepreesiga ERM 14760 või vitssõlega. Kui preesi /sõlge ei olnud, pandi pael kaelusest läbi, sellega tõmmati särk eest kinni.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. (Silmadega prees võib olla koos kuhiksõlega kandes ka kaelusekinnitus, prees ei ole päris kurgu all). Silmadega preesid on enamasti kuuest või neljast punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“. Kuuesilmaline ERM 12803 ja neljasilmaline ERM A 509:645. Kuhiksõlg on kindlasti rinna kõrgusel. Kuhiksõled on 6-10 cm läbimõõduga (vt Lisa 1 teksti lõpus). Suur prees, mis on 6-9 cm läbimõõduga (vt Lisa 2), võib asendada kuhiksõlge. Kui seljas olid üleriided, siis kinnitati pidulik rinnaehe rinnaräti peale nähtavale kohale.

Kaela seati piduülikonnaga veel helmekee või hõbekett, mille küljes võis olla kannaga raha (hõbetaaler või -rubla) ERM A 424:64. Rinnarätti kandes käisid keed rinnaräti peale.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised, vt Lisa 3. Harisõrmus Jõelähtmelt: ERM 12805. Vitssõrmus Jõelähtmelt: ERM 15629


Lisa 1
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3

Harisõrmuse üks alaliik on nn kätega sõrmus, mida on kandnud nii naised kui mehed, sageli nimetatakse neid abielusõrmusetena. Materjaliks enamasti hõbe.


KASUTATUD ALLIKAD

1) ERM Etnograafiline arhiiv (EA) 8.köide 1924 a, kogunud August Meiesaar
2) Piiri, R. 2008. Jõelähtme naise pidulikud rahvarõivad MUSTRIVIHIK. Jõelähtme. Lk 1-5
3) Reet Piiri. Kuidas 19. sajandil Harjumaal riides käidi? – Rmt.: Rahvast, luulest ja meretuulest. Harjumaa uurimusi 5. Keila: Harjumaa Muuseum, 2000, lk. 70-88.
4) ERM Tap 28
5) ERM KV 27 F.Grünthal 1938


 Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla