Jõhvi naine

Jõhvi naise rahvarõivad 19. sajandi keskel ja teisel poolel

Naise rahvarõiva komplekti kuulusid särk, seelik, kirivöö, põll, peakate, pikk-kuub, sukad, jalanõud. Käiseid kanti veel 1870.-80ndate aastate paiku, kuid juba harva.

Särk

Põhja-Eestile iseloomulike käiste kandmine hakkas kaduma järk-järgult 19. sajandi keskpaiku ning varem käiste all kantud varrukateta särk asendus selleks ajaks pikkade varrukatega särgiga. Seda kanti siis ka piduliku kostüümiga.

Käiste ja põikitriibulise seelikuga „Jõhvi neiu ülikond XIX sajndi teiselt poolelt“ on avaldatud: Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult“, Tallinn, 1957, lk.116-117, tahvel XXXVII – XXXIX.

Jõhvis hakati 19. sajandi keskel kandma pikkade varrukatega särke ning natuke hiljem levis sinna ka lühike särk ehk särgipiht, mis oli lõikeliselt sarnane alussärgiga. Selline lühike seeliku värvli alla ulatuv särk õmmeldi hoolikalt peenest linasest riidest ning tõmmati pidupuhkudeks pikkade varrukatega särgile peale. Neile pandi õlalapid, krae või kaelakant ja pikad krooksuuvarrukad. Sellistena hakati neid pidulikus rõivastuses kandma käiste asemel. Särgipihtu on rinna eest ka kaunistatud, kuid mitte enam lilltikandiga. (Voolmaa 1992:29)

Pikkade varrukatega särgi ülaosa õmmeldi linasest riidest, alane takusest. Õmblus oli vöökohal. Kui alase kangas oli kitsas, pandi särgile alla äärde siilud vahele.

Naistesärgil õlaõmblused puudusid, õlgadele õmmeldi õlalapid, millel kahel pool ääres valge niidiga tikkpisterida.

Varruka alla õmmeldi ruudukujuline kaenlalapp. Varrukasuus oli värvel ja kroogitud varrukasuu oli selle külge kinnitatud. Varrukas ulatus randmeni.

19. sajandi teisel poolel hakati särkidele õmblema umbes 2 sõrme laiuseid püstkraesid.

Pikkade varrukatega särk kinnitati kurgu alt preesiga, aga on teada ka selliseid naiste särke, millel kasutati hoopis ühte nööpi kurgu all. Sellisel juhul preesi enam ei pandud.

Seelik

19. sajandi keskel kandsid naised Jõhvis värvikirevaid pikitriibulisi seelikuid. Kodulinase lõime sisse kooti villane kude. Sajandi teisel poolel hakati mahedate metsavärvide asemel kasutama ostetud aniliinvärve, millega seelikutriibustikud muutusid erksamateks.

Seelik oli ümberringi värvli külge volditud. Voldid olid lahtised, vabalt langevad, kinnitatud ainult värvli juures. (EA 61, Voolmaa 1954)

Pikitriibulistele seelikutele õmmeldi alla äärde kardpaelu ja värvilisi villaseid kaunistusribasid (tressid, poordid). (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Praeguseks on ERM-is säilinud tumedapõhjalisi Jõhvi pikitriibulisi seelikuid – pruuni põhjaline ning tumerohelise põhjaline. Samas on mõlemas seelikus kasutada erksaid roosasid ja punaseid värve.

19. sajandi teisel poolel tuli Virumaal moodi põikitriibuline ja ruuduline seelik. Ka need seelikud oli poolvillased – linasel (vahel ka puuvillasel) lõimel villane kude. Virumaal kanti sel ajal ka linaseid ruudulisi seelikud.

Lisaks on erinevad ERM-is säilinud Jõhvi seelikud avaldatud: Kersti Loite. Virumaa seelikud. 2013, lk 93-99

Nii pikitriibulised, põikitriibulised kui ruudulised villased seelikud olid mõeldud pidupäevaks ning töö tegemiseks võeti kasutusele alles siis, kui need vanad ja kulunud olid. Igapäevaste seelikutena kanti ühevärvilisi (või ka ruudulisi) linaseid, takuseid või poolvillaseid seelikuid.  (EA 61, Voolmaa 1954)

Kirivöö

Vööga mähiti kordadena seeliku, abielunaistel ka põlle värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Jõhvi vööde korjatud kirjadele olid kuni 19. sajandi keskpaigani iseloomulikud mahedad taimvärvid. Võib märkida, et Virumaal kasutati vöökirjades rohelisi toone sagedamini kui Harjumaal või Järvamaal. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Põll

Põll oli abielunaise ülikonna lahutamatu komponent. Põll pandi pulma ajal pruudile pidulikult ette. Edaspidi oli talle põll samuti kui abielunaise peakategi rangelt kohustuslik.

Traditsiooniliste pilu- ja pitskaunistustega valged linased põlled leidsid küll Jõhviski kasutust, kuid iseloomulikud olid seal hiljemalt 18.sajandist peale mitmesugusest ostetud materjalist pidulikud põlled. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

19.sajandi pidulikud põlled tehti eeskätt mitmesugustest puuvillastest kangastest. Noorikupõllede materjalina hinnati iseäranis õhukest valget või valgete ja väheste värviliste koekirjadega klaarriiet. Sageli tikiti klaarpõlledele värviliste villaste lõngadega madal- ja varspistes suured lillemotiivid. Taolisi suurte punaste lilledega kaunistatud põlli on Põhja-Eestis kantud juba päris 19.sajandi algul. (Kaarma, Voolmaa. 1981:215)

Peakatted

Abielunaistel tulid Jõhvis 19. sajandi keskel kasutusele kõrged pottmütsid. Noorematel abielunaistel oli müts peas vaid väljas käies, vanad aga kandsid seda kogu aeg.

Siidist kattega pottmütsile pandi kaunistuseks taha kirjud lindid ja ette äärde treemel. Töömütsil treemlit ei olnud, ainult kitsas pael otsaees.

Mütsile pandi jahedama ilmaga peale veel rätik, jättes otsmikupoolse osa nähtavale. Rätik seoti lõua all sõlme ning selleks, et see maha ei kukuks, kinnitati nööpnõelaga mütsi külge. Soojemal ajal oli rätik õhuke, talvel aga paksem villane. (EA 61, Voolmaa 1954)

Õlakatted

Valdavalt kasutati 19. sajandil peamise õlakattena ruudukujulisi narmasääristusega villast suurrätti. Suurrätikud võeti vastu rahvusvahelisest moest ning nad tulid kasutusele esmalt vabrikukaubana. Vabrikutoodete eeskujul hakkasid suurrätikuid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähehaaval ka talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Viimaste puhul tuli suurrätid teha kahelaidsed, st. kooti kaks sümmeetrilist pool, mis ühendati õmblusega. Varasemad suurrätid olid halli keskosa ja musta või pruuni ääretriipudega, hilisemad läbiruudulised. Suurrätte kanti diagonaalselt kokku murtuna, 19.saj. lõpus hakanud neiud kandma rätte ka pikuti kahekorra murtuna.

Igapäevastel töödel ja sõitudel mähiti suurrätt nii, et otsad sõlmiti selja taha. Suurrätik oli naisterahval kodust välja minnes ikka kaasas, oli ilm missugune tahes.

On teateid ka koguni valgetest suurrättidest. Aino Voolmaa välitööde andmeil kasutatud kogu Kirde-Eesti alal veel 19. sajandi kolmandal veerandil valgeid linaseid palakaid ,mis võeti kolmnurkselt kokkumurtuna umber õlgade ja otsad kinnitati rinnal preesiga. Jõukamatel olid samal ajal ka valged villased suurrätikud. (Voolmaa 1962:227)

Pikk-kuub

Ülerõivastest oli tähtsaim villane pikk-kuub. See oli piha ümber hoidev, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega ehk händadega

19. sajandi alguses oli pikk-kuubedel üldiseks lambapruun värv, aga üha enam hakati eelistama värvusena potisinist.

Naiste kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake, teine ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati nendest haakidest vaid 1-2 mis asetsesid vöökohal.

Kampsun

Kampsuneid on vaadeldaval perioodil tõenäoliselt kantud ka Jõhvis, kuid ei olnud seal eriti laialt levinud. Kampsun oli Jõhvis rühmseesiline. (Kaarma, Voolmaa. 1981:217)

Kingad. Sukad

Aino Voolmaa välitöödel küsitletute inimeste jutustuste põhjal on peamise jalanõuna Jõhvi kihelkonnas 19 .saj. lõpuni üldiselt kasutusel olnud pastlad, paslid. Pastlaid kantud nii suvel kui talvel

Pidulikul puhul kandsid jõukamad naised rannalähedastes külades kollasest nahast soome susse (rannakingad, susskingad) ja valgeid sukki (Kaarma, Voolmaa. 1981:261). Samuti kanti kingi.

Tavaliselt kandsid naised potisiniseid sukki. Sukad kinnitati põlvesilma alt sukapaeltega. Sukapaelu tehti mitmevärvilisi ja kalasabakirjalisi, otstes olid tutid (topsud).

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed), vt Simuna kurguhelmeid ERM A 292:314. Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed on pigem amulett kui ehe ja paistavad kaelusest vaid osaliselt välja. Kivihelmeid (mäekristall, kaltsedon jm kvartsiidid) ja merevaiku on 18.-19. sajandi helmekeedes harvem kui erivärvilisi klaashelmeid. Kasutatud on musti, valgeid, rohelisi, siniseid ja läbipaistvaid klaashelmeid, mis olid kujult ümmargused või piklikud, armastati ka soonilisi ehk kruvilisi helmeid. Harvad on korallhelmed, vt Väike-Maarja korallhelmeid ERM A 610:38.

Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.Tavaliselt on kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed on tehtud umbsena ringina, seatakse need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmatakse otstest nöör või riideriba läbi ja seotakse kukla taga kokku (mitte ei panda üle pea kaela).

Kui kurgu all ei olnud nööpi, kinnitati pikkade varrukatega särgi kaelus või käiste rinnalõhik hõbedast vitssõle ERM 17229 või väikse preesiga (2-3 cm läbimõõduga valatud, akantuse- või õiemotiiviline). Akantusemotiviline prees Jõhvist ERM 17257 ja õiemotiiviline prees vt Lisa 1 (teksti lõpus). Pidulikum käiste kinnitus oli silmadega prees. Silmadega preesid on neljast või kuuest punasest või läbipaistvast klaastahukast „silmaga“. Silmadega preesi „silmad“ on Ida-Virumaa piirkonnas eriti väljaulatuvad, vt kuuesilmalise preesi näidis Lüganuselt ERM 17540  ja neljasilmaline Jõhvist ERM A 509:642

Pidulikul puhul seati lisaks keset rinda hästi nähtavale suur prees (vt Lisa 2) või kuhiksõlg (vt Lisa 3). Ülerõivastega kandes kinnitati prees või sõlg ja rahadega keed rinnaräti peale.

Piduülikonnaga kanti kaelas hõbekette või helmeid koos kannaga rahadega (hõberublad või -kopikad) ERM A 509:555.

Sõrmustest sobib kandmiseks hõbedast vitssõrmus, näide Viru-Nigulast: ERM 12672 ja harisõrmus (näide Viru- Jaagupist) ERM 10481, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks.

Etnograaf Aino Voolmaa on kirja pannud Jõhvi välitöödelt 1950. aastail mälestusi vanaaegsest omapärasest naiste puusaehtest nimetusega sõrik. Seda olevat mõned naised kandnud pikitriibulise seeliku peal veel 19. sajandi kolmandal veerandil. Sõrik kujutas endast niidile aetud mitmevärvilistest väikestest helmestest (sõredest) võrku, mis käelaiuste ja u 25 cm pikkuste ribadena rippus vööst alla seeliku peale, külgedel ja seljataga. Sõrik olevat kinnitatud kirivööga. See olnud „ülemate naiste ja tüdrukute uhkuseks“. (Voolmaa 1992:37) Muuseumides sõrikuid või nende pilte pole.   



Lisa 1
Väike õiemotiiviline valatud hõbeprees

Läbimõõt ca 4 cm. Sobib kaelusekinnitusena Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ja Läänema rahvariiete juurde.

Lisa 2
Suur prees nr 23 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt ca 8 cm, puntsitud ornament. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. Sobib Lõuna-Harjumaa, Järvamaa ja Põhja-Viljandimaa rahvariiete juurde.


Lisa 3
Kuhiksõlg nr 58 Kattenbergi mustriraamatus

Läbimõõt 6-10 cm, graveeritud ornament kolme õiega, kuhik sujuva kumerusega. Foto (detail) ERM Fk 1087:11. Sobib Põhja-Eesti rahvariiete juurde.


KASUTATUD ALLIKAD:

1)      Kaarma, M; Voolmaa, A Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981

2)      Ida-Virumaa rahvakultuurist. Rahvarõivaste teksti koostanud Voolmaa, A. Tallinn, 1992

3)      EA 61, kogunud Voolmaa, A 1953 Jõhvist

4)      Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult“, Tallinn, 1957

5)  Loite, Kersti. Virumaa seelikud. Väljaandja Virumaa Kunsti ja Käsitöö Selts MTÜ, 2013 



Teksti koostas: Meeli Lõiv
Ehete teema retsenseeris: Jana Reidla