Karja mees


Mehe pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, kaelarätt, püksid, vest, üleriided, peakatted, sukad, jalanõud

Särk

Särk õmmeldi valgest linasest riidest. Üldiselt oli Saaremaa mehe särgile (välja arvatud mõned läänepoolsed kihelkonnad) iseloomulik lai krae, mis oli tavaliselt suuremate kaunistusteta ja pöörati maha. Levinud komme oli särgikrae üles tõstmine selle alla rätiku sidumisega.

Kaelarätt

Mees kandis naisega samasugust kaelarätti. See oli Saaremaale iseloomulikult punase- või sinise-valgeruuduline. Kaela seadis mees selle hoopis teistmoodi, kui naine, sest lai särgikrae oli tarvis üles tõsta. Selleks keerati rätik rulli ja otsad viidi eest kukla taha, kus need ristati, toodi ette ja seoti lipsuks. 

Püksid

19. sajandi keskpaigas olid üldlevinud põlvpüksid kintspüksid, lappidega püksid, mis Ida-Saaremaal olid pisut kitsamad, Lääne-Saaremaal veidi avaramad. Õmmeldi lambapruunist kodukootud villasest vanutatud kangast tüssist ja need ulatusid veidi allapoole põlvi. Pükstel oli ees nelinurkne lapp lakk, mis kinnitati üleval nurkades nööpidega värvli külge. Pükse hoidis üleval värvel. Täislakaga pükste asemel hakati hiljem tegema poollakaga pükse, kus üks laka nurk õmmeldi kinni.  Lõhik sääreotste välisküljel kinnitati nööpidega.

Vest

Vest õmmeldi tavaliselt muu ülikonnaga samast materjalist, kuid 19. sajandi keskpaigas hakati võimaluse korral eelistama sinist värvi. Vestil oli väike püstkrae, ees kinnitus nööpidega. Vanemad vestid õmmeldi üleni ühest materjalist. 19. sajandi II poolel hakati seljaosa tegema värvimata linasest riidest ja vesti hakati nüüd ainult vati all kandma.

Üleriided

Vatt õmmeldi pükstega samast kangast. Kui varasemal ajal tehti hännaga vatt, mille seljal olid lahtised voldid lipid, siis 19. sajandi II poole hännata vatil, hännata kampsunil  volte enam ei olnud. See õmmeldi võrdlemisi lühike – kuni puusadeni ulatuvana, väikese püstkrae ja ees tiheda nööbireaga.

Pikk-kuub oli mehel ja naisel üldjoontes üsna sarnane. Mehe pikk-kuue rinnaesine oli rohkem kinni ja kaunistusteta.

Peakatted

Suvel võis mees kanda poolkerakujulist murumütsi või tuttmütsi tornmütsi. Kui naise tuttmüts oli kas sinise- või mustapõhjaline, siis mehel kooti see üldiselt valgepõhjaline. Piduülikonna õige peakate oli siiski kõvakübar lakk, mis oli pealt laieneva rummuga. Musta või tumepruuni kübara kaunistuseks oli värviline lakipael või -nöör.

Poolkerakujuline talimüts karune üll tehti enamasti mustast lambanahast. Õmmeldi kokku kuuest siilust villaga seespool küljes. Parema ilmaga keerati äär väljapoole, külma ilmaga tõmmati üle kõrvade.

Sukad

Jalas olid valged, pruunid või hallid villasest lõngast kootud sukad. Need ulatusid  pükste sääreotste alla. Et sukad alla ei vajuks, sidus ka mees nagu nainegi need 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

Jalas kandsid mehed musti kingi. 19. sajandil olid tavalised ka säärsaapad.

 


Kasutatud kirjandus:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981

2. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.


Teksti koostas: Maret Soorsk