MUHU MEHE PIDULIK RÕIVAKOMPLEKT

Mehe pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, püksid, üleriided, peakatted, sukad, jalanõud

SÄRK

Särk õmmeldi valgest linasest riidest. Püstkrae kaunistati sinise villase lõngaga ristpistes tikandiga ja särk kinnitati vitssõlega.Varruka suus olid väikesed püstkurrud. Mansetid varrukavärvlid kaunistati valge lõngaga erinevates tehnikates tikandiga. Värvlite äärde tehti tagid – sakilised äärepisted nii kaunistuseks kui kaitseks serva kulumise eest.


PÜKSID

19. sajandi keskpaigas olid üldlevinud põlvpüksid kintspüksid, lappidega püksid, mis õmmeldi lambapruunist villasest kodukootud vanutatud kangast tüssist ja ulatusid veidi allapoole põlvi. Pükstel oli ees nelinurkne lapp lakk, mis kinnitati üleval nurkades  nööpidega värvli külge. Pükse hoidis üleval värvel. Täislakaga pükste asemel hakati hiljem tegema poollakaga pükse, kus üks laka nurk õmmeldi kinni. Sääreotste lõhiku kummasegi nurka tehti nööpauk, millest tõmmati läbi sukapael. Pael ise seoti ümber sääre pükste sääreotste alt.

Jõukamad mehed kandsid seemisnahast leedripükse. 19. sajandi lõpus kandsid põlvpükse ainult vanemad mehed, kuna nooremad eelistasid pikki pükse.


ÜLERIIDED

Lühike kuub õmmeldi pükstega samast kangast. Väikese püstkraega vatil oli selja taga kolm lahtist volti lippiKolme lipiga vatt kinnitati ees vasknööpidega.

Muhus oli laialt levinud silmkoeline kampsun. 1870.-80. aastatel oli nii naisel kui mehel must vikkelkirjadega kampsun nupiline vatt.  Sajandivahetusel hakati mehele kuduma kaheksanurkse motiivi – männakirjaga punakasoranži soesärki, tamsevalla vatti (oli eriti populaarne Tamse vallas).

Pikk-kuub oli mehel ja naisel üldjoontes üsna sarnane. Mehe pikk-kuue rinnaesine oli rohkem kinni ja kaunistusteta. 19. sajandi II poolel hakkas Muhu mees kandma pealekuti hõlmadega laia kuube, millele seoti peale lai pikitriibuline riideriba pussak.

 

PEAKATTED

Piduülikonna õige peakate oli kõvakübar lakk, mis oli pealt laieneva rummuga. Musta või tumepruuni kübara kaunistuseks oli värviline lakipael või -nöör. Kanti ka villasest lõngast silmkoelist ja üleskeeratud servaga sukkmütsi.

Poolkerakujuline talimüts karune üll tehti enamasti mustast lambanahast. Õmmeldi kokku kuuest siilust villaga seespool küljes. Parema ilmaga keerati äär väljapoole, külma ilmaga tõmmati üle kõrvade.

 

SUKAD

Põlvpükste juurde kanti enamasti valgeid, mõnikord ka tumedaid sukki, mis ulatusid püksiotste alla. Et sukad alla ei vajuks, sidus ka mees nagu nainegi need 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

 

JALANÕUD

Erinevalt Saaremaast, kus pidulikel juhtudel kanti kingi, olid siin levinumateks jalanõudeks pastlad. 19. sajandi lõpus hakati nende kõrval kandma säärsaapaid.

 

Kasutatud kirjandus:

 1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981

 2. Nigul, K., Voolmaa, A. (koost.) Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1968.

 3. Rullingo, Ago. Muhumaa. Loodus aeg inimene. Tallinn, 2001.

 4. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.


Teksti koostas: Maret Soorsk