Mustjala naine

Mustjala naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk ja särgipiht, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätik, vammus, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedamast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised, mis õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast. Kaelakaar ja varrukasuu kurrutati, varrukapära seati kitsastesse lappvoltidesse.

Lai, kuni õlgadeni ulatuv krae ääristati samuti laia valge niplispitsiga. Ratastest või kassikäppadest mustriga pits tehti niiskeks, hõõruti näiteks pudeliga läikima ja pandi ahju kuivama, et pits oleks läikiv ja kõva. Samamoodi tehti ka krae ja mansettide varrukavärvlite valgest linasest lõngast väga peene ja tiheda tikandiga, et see oleks valgel kangal selgemalt nähtav. Mansettidele õmmeldi külge tupsid – umbes kämblalaiune tihedalt kroogitud pits, hiljem riidest sats, mis langes kaharalt käeseljale.

Mustjalas oli levinud lahtkrae altskrae, kaelus, mis õmmeldi jämedamast riidest kraealumisest ja peenemast riidest mahapööratavast kraeosast. Lahtkraed üksinda oli mugavam pesta ja seda võis ükskõik millise särgiga kanda. Lahtvarrukad käetulped ulatusid poole õlavarreni ja seoti kinni palistuse ääres oleva paelaga. Neid kanti kampsuni all nii, et kaunistatud värvel jäi varrukasuust paistma.

Seelik

Mustjala vanem seelik kirikuub õmmeldi tavaliselt neljast laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega. See oli harilikult madarapunase põhjaga, millel olid laiad valged põikitriibud viirad. Need koondusid kolme laiemasse tumeda südamega valgesse vööti ja hõlmasid kuni poole seeliku pinnast. Õige valge värvi saamiseks segati siin lambavilla sisse veel kitsevilla. Mustjala kirikuub kurrutati –seati voltidesse mitte üleni, nagu mujal Saaremaal, vaid ainult värvli juurest. Seeliku alumise ääre sisse kooti sini-valged ruudud tükid ja serva õmmeldi pael pook. Seespool seeliku allääres oli toot, alane, vastane – linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma. Oluline oli, et seeliks hoiaks tugevasti nelja soppi ehk oleks sangas. Seepärast keerati alane rulli ja selle sisse aeti jäme nöör.

Pikitriibuline seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Kiutkuube kurrutati ka ainult värvli juurest. Alläärde õmmeldi jätkuna must händ – kuni 3 cm laiune villane pael, mille liitekohale kinnitati kitsas punane pael. Ka kiutkuue allääres oli alane, kuid seda ei tugevdatud enam ja seelik langes vabalt. Kiutkuub kodunes Mustjalas 1870.-80. aastatel.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Mustjala abu oli vastavalt seelikule madarapunane. Sarnanes lõikelt ilma õlaõmbluseta Karja liistikule, mille seljatagune ja õlapealsed lõigati välja ühest tükist. Õlapealsed õmmeldi ees rinnal hõlmade külge. Rinnaavaus kanditi punase, alumine äär punase või kollase kandiga. Ümber rinnaavause õmmeldi veel 2-3 kardpaela. Olenevalt nende arvust oli abu vastavalt kas kahes kardas või kolmes kardas. Abu hõlmadele õmmeldi mitut värvi paelu, tehti ilupisteid.      

Mustjala liistiku kõige uhkemaks ehteks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud. Siin olid need suuremad ja kinnitati abule ka rohkem paare, kui mujal Saaremaal. Abu kinnitati ainult alt haakidega, et hõlmanurgad abunukid  rohkem õieli hoiaksid.

Põll

Vanemad põlled õmmeldi kodukootud valgest linasest kangast. Kaunistati valge tiheda ristpistes tikandi ja niplispitsiga allääres, mille otsad pöörati külgedel üles. Ajapikku muutus materjalikasutus mitmekesisemaks, moodi läks mustriline sits, mida kaunistati poepitsi ja mitmesuguste paeltega.

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Mustjalas Lääne-Saaremaale omaselt tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud, kootud või taskukandist tehtud paelu.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Mustjala vöö oli võrdlemisi lai, kuni 6,5 cm. Tavaliselt valgepõhjalise vöö muster kiri kooti sisse kas punase või mustaga, kõrvalvärvidena kasutati rohelist ja sinist.

Mähiti nii et, seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla. Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö ots pisteti vöökordade alla.

Peakatted

Abielunaise pidulik peakate oli tanu. Mustjala tanu oli eestvaates trapetsikujuliselt murtud ja Saaremaal kõrgeim, kuni 25 cm. Vormilt ühesugust tanu kaunistati põhiliselt kahel erineval viisil. Nõelatanu kiri koosnes kolmest osast: ülemisest ja alumisest geomeetrilisest äärekirjast ja laiast keskmisest stiliseeritud lillkirjast. Allääres oli kitsas niplispits. Tikiti ristpistes, millest tuligi tanu nimetus – ristpiste rahvapärane nimetus oli nõelatagant piste. Raamitanul oli keskmise tikitud kirja asemel punasest kalevist aplikatsioonid kaluka lapid, millele õmmeldi veel täht peale. Mõlema kaunistamisviisi puhul oli valdav punane toon.

Üllid

Ülle kandsid nii abielunaised kui tüdrukud.

Sariküll oli talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi punasest, kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Mustjalas käändusid sarved pealael otsapidi kokku, nii et võta teibaga ja viska metsa.

Rohkem idapoolsetes kihelkondades levinud ratasüll oli Mustjalas veidi teistsugune. Ümar punasest kalevist põhjaga müts õmmeldi kokku neljast tükist nii, et lagipeale jäi neli väikest kühmu. Äär valmistati mustast pügatud villaga lambanaha siilust, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits.

Hilisemal ajal jäid üllid peamiselt pruudi peakatteks.

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Mustjala vanemad tuttmütsid olid  valge-, hilisemad sinise- või mustapõhjalised. Tavaliselt kolm mustrivööti olid punased ja ühelaiused. Tuttmütsi juures eristas abielunaist tüdrukust selle kandmise viis: abielunaine  seadis sopi paremale, tüdruk vasakule õlale.

Rätid

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Kihelkonnal kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut. Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni või pikk-kuue peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga. Mustjalas oli veel omapärane väike punane kolmnurkne ja narmastega ääristatud heegeldatud leekrätik

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Üleriided

Kampsun

Kampsun abukäised õmmeldi lambapruunist villasest riidest tüssist ja ulatus allapoole vööd. Avara kuue hõlmad ja seljatükk olid allapoole laienevad. Umbes abaluude kohalt algas sügav volt ja kummalgi puusal oli veel üks madal volt ehk küljed olid sisse löödud. V-kujuline kaelus ja hõlmad kuni vöökohani kanditi punase kaleviga.

Pikk-kuub

Mustjala naise pikk-kuub, meeste kuub õmmeldi lambapruunist villasest tüssist. Keset selga langeva voldiga kuub oli ilma kraeta. V-kujuline rinaavaus ja hõlmad kuni vöökohani kanditi punase kaleviga. Erinevalt kampsunist olid pikk-kuuel haakide kinnituskohal kummalgi hõlmal väike värvilistest riidelappidest kaunistus, mille peale kinnitati mali.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. 

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled.

Tunti ka südamekujulisi sõlgi (aga vähem kui Sõrves).

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid- ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Mustjala naise kindad olid teistest uhkemad. Valgepõhjaliste sõrmkinnaste pikad pärad lõppesid värviliste narmastega. Muster kiri kooti sisse kolme vöödina, sõrmeotsad tehti värvilised. Nendega koos tehti ka laia päraga valgeid vikeldatud kindaid.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Mustjalas 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Kuid nende kõrval kanti ka kirjatud valgeid sukki, mille sääre muster pidi seeliku alt välja paistma. 

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Mustjala raudas- ehk tulelukkukingadel olid lisaks kontsale ka tallad rautatud. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

 

 

Kasutatud kirjandus ja käsikirjad:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. ERM EA 2 – Lemberg, K. Mutstjala, 1920.

4. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

5. ERM EA 50 – Pütsep, Liidia. Kihelkonna, Kärla, Mustjala, 1949.

6. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.

7. Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa

    Muuseum.Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.

 

 Teksti koostas: Maret Soorsk

Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla