Pühalepa naine

Särk (kurdussärk, juppsärk)

Pühalepas ja kogu Hiiumaal oli särgi näol  enamasti tegemist nö ihusärgi või alussärgiga. Oma lõikelt sarnanes särk ( kurdusssärk) küütkuue ehk seelikuga, kuid õmmeldi linasest riidest. Suvel kasutati pikka linast eest nööbitava pihaosaga kurdussärki  tavalise  ja sagelyi ainukese tööriidena. Külmal ajal kanti villase seeliku all kirikusse minekul sedasama pikka kurdusssärki, kodus aga  igapäevasemat juppsärki.

Seelik (mustkuub, küütkuub) 

19. sajandi keskpaigani kandsid Hiiumaa naised lambapruunist villase riide laidudest kokku õmmeldud alaosa ja nööbitava pihikuosaga seelikut. Sajandi keskel asendati ühevärvilised seelikud triibulistega, mis ühtlasi muutis riietuse piirkonniti varasemast erinevamaks. Pühalepa seelikut iseloomustab vikerkaarevärviline triibustik ja sügavad  kogu seeliku pikkuses  sissepressitud laiad vollid, mille põhiliseks domineerivaks tooniks kujunes erk punane. Eest nööbitava linase pihiku ehk öödri  seelikupoolne osa  kaeti punasekirju riidega, et käiste pitsid hästi välja paistaksid.  Seeliku alumisse serva kinnitatakse must kalevist riideriba ehk toot. Seeliku ja toodi ühenduskohta varjatakse kardpaela või värvilise kaleviga. Toot muudab seeliku peaaegu maaniultuvaks.

Käised

Käiseid kantakse seeliku pihikuosa peal. Varasemad käised õmmeldi linasest riidest, kuid puuvillase riide kättesaadavaks muutumisel tehti sellest  juba kõik pidupäevakäised. Pühalepa käiseid iseloomustab  vahe- ja äärepitside rohke kasutamine. Ka sellele piirkonnale iseloomulik mahamurtud ristkülikukujuline krae on ääre- ja vahepitsiga kaunistatud. Enamasti heegeldati pitsid kohalike mustrite järgi väga peenikesest puuvillaniidist, kuid on kasutatud ka poepitse.

Põll

Põlled tehti  samuti esialgu linasest, hiljem puuvillasest riidest. 19. sajandi II poole põlledel  on tavaliseks  5-6 erineva mustriga pitsi, mis on õmmeldud  riide külge ühtlaste vahedega. Põlled on võrdlemisi laiad ja pikad, (iseenesest peaaegu ruudukujulised) ulatudes kandja  seeliku  toodi kardpaelteni ja külgedelt puusa kekpaigani. Enamasti olid põllepaelad kitsad ja need seoti tagant läbi tuuest ette kinni ja peideti põlle esiserva alla.  Põlle kandsid nii neiud kui naised.

Ehted

19. sajand oli ehete poolest võrdlemisi tagasihoidlik, kuid käiste kinnitamiseks ja kaunistamiseks kasutati mitmeid  eri suuruses vitssõlgi, silmadega preese, erinevaid helmeid, värvilisi kaelapaelu, rätikuid sõrmuseid jms.

Vaskvöö rõhkudega

Kirivöö asemel kanti Pühalepas  vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes rippusid nii “kuldsed ketid litritega” ( rõhud) kui ka tinast tupega nuga ning messingist kattega nõelakoda. Pühalepas jäid püsima nö vanemat tüüpi rõhud, kus üks “lapivahe” oli teisest lühem. Ka noa ja nõelakoja kasutamine asendus sajandi lõpupoolemõnel pool juba  lahttaskuga.

Sukad

Punasetriibulise  seeliku juures kanti valdavalt valgeid sukki, aga püsima jäid ka mustkuue juures enam kasutatud punased sukad.

Jalanõud

Pidulikul puhul on Hiiumaal kantud madala kontsaga musti paelkinnisega kingi. Valged puuvillased paelad olid moeasjaks. Igapäevaselt, eriti külmal ajal  käidi sageli ka villase soki või paksu vildilaadsest kalevist valmistatud kapedate või pätakatega

Peakatted

Palmik

On kalevist  händadega pähepõimitav peakate, mis hoiab nii neiu kui naise  juuksed korralikult palmitsetuna. Palmikud võisid olla eri värvi kalevist:  rõõmuaegsed punased ,paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad.Pühalepa palmiku hännad kaunistati rikkalikult ja peaaegu kogu ulatuses  litritest mustri ja kardpitsi-või paelaga. Palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted

Penik

Kardpaeltega kaetud ja rippuvate siidpaeltega ilustatud pärg oli Pühalepas pruutide peakatteks. Lihtsamat paelteta penikut olevat kandnud ka pruutneitsid ja varem neiudki pidulikel puhkudel.

Tanu

Pühalepa tanu on väikese mütsi laadne peakate, mida on kaunistatud kas tikitud geomeetrilise ornamendi (vanemad näited) või värviliste paeltega . Tanu esiosa kanga vahele kinnitatud tugevdus aitas tanu rohkem püsti hoida. Sellist püstitanu kandsid abielunaised pidulikel puhkudel. Lapiti tanu oli mõeldud argipäevadeks, mil selle peal kanti veel pearätikut või karbust.

Karbus 

Tumepruunist vanutatud villasest kangast tuisukotilaadne, kuid eest avatav talvepeakate

Jakk, jäku, vildne särk

Jakilaadsed kehakatted ehk vähejäkud õmmeldi lambapruunist villasest riidest ja need meenutasid oma lõikelt  pikkade kuubede lühikesi variante. Eest paari haagiga kinnitatavad. Varrastel kootud jakid ehk särgid, olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega äärtest kanditud . Kinni käisid nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Ülerõivad

Pühalepas domineeris  19. Sajandi teasel poolel juba  taljesse töödeldud, kuid tugevate seljale(puusale)  jäävate  vollidega pikk-kuub (suurjäku). Muistsema lõikega laikuub oli peaaegu igapäevakasutusest taandunud. 

 
Teksti koostas: Helgi Põllo