Vormsi naise rahvarõivad 

VANEMAD RÕIVAD


Särk

Aluseks ERM A565-1486, ERM A721:55
Vormsi naise linane või puuvillane särk kl´ackshylja, underkiulen, ündesärk koosnes traksidega häddana pihikust evudail ning selle külge kroogitud või volditud seelikutaolisest alaosast. Vormsi naised kandsid seda särki seeliku all. Traksidega särgi kohta on Eestist andmeid vaid Vormsilt, Noarootsist ja Hiiumaalt, kus rootsi asustus oli varasem kui teistel Eesti aladel. Arvatavalt on see väga arhailine särgitüüp kujunenud õlgadel kinnitatavast riidelaiast. Särk, mida üldiselt tuntakse eeskätt alusrõivana, oli saarel varasematel aegadel peamiseks ja veel 19.sajandilgi, eriti suvel ainsaks kehakatteks. Sõna särk eesti keeles on rootsi laen.

Seelik

Aluseks ERM A 563:1892, ERM A 707:8, ERM A 728:92, ERM A 509:2111
Vormsi naise seelik utäsärk, kjol oli pihiku külge õmmeldud, sarnanedes lõikelt täielikult särgiga. Seelikut nimetati saare vanemas, lääneosas särken (särk) ja hiljem asustuskõlblikuks muutunud idaosas kjolhen (seelik). Nii Rootsis, Vormsil kui ka Hiiumaal on särgi ja samalõikelise seeliku jaoks kasutatud ühte nimetust särk, mille põhjal võiks arvata, et sama rõivaeset on kasutatud nii alus- kui pealisrõivana.
Seelik ulatus kaenla alla rindade peale ning seda hoidis üleval hästi lühike, punasest kalevist õmmeldud pihaosa livstika (liistik), överdal. Pihaosa kaelaava eesäär ääristati sinise või lesestumise korral rohelise 0,7 cm laiuse kandiribaga.
Seelik õmmeldi mustast täisvillasest koeripstehnikas kangast, 4-7 kangalaiusest, mis moodustas kogulaiuseks umbes 3,5- 5,6 m. Seelikuosa oli lambapruun, hiljem must. Pulmas kandsid pruut ja tema suguvõsa pruutneitsid tumesinist seelikut, pruutneitsid peigmehe suguvõsast musti seelikuid.
Vormsi seelikuosa on olnud nii volditud kui kurrutatud. ”Laiemate voltidega seelikud on vanemad. Peenikeste voltidega hakati peale I Maailmasõda tegema. Voldid hakkasid siis järjest peenemaks minema”. (K. Öman, sündinud 1885a.).
Seeliku alläär vooderdati 12-20 cm laiuse valgest riidest toodiga stote. Valge toot tuli puhtana hoida, sest määrdunud seelikutoot oli Vormsi naisele suureks häbiks.
Seeliku pikkus on tõenäoliselt olnud lühem kui eestlaste seelikutel tavaks.
Mina Landman Fällarna külast „Kjoleni kantud ikka niisuguses lõikes.Vanal ajal oli ta ka samasugune.Üleval pidi tal ikka olema puna riie traksideks. Lai oli 10-12 küünar.Kroogete pussimine oli samane kui eestlastelgi leibade all jne. Vöö „lind“ käis peal.Vormsi vöö oli eest keskmise vöö laiune, kiri vähe erinev.Iseloomustav vööle oli ainult, et ta lühike oli, üks kord käis ümber keha ja ei sõlmitud ega pistetud otse vahele nagu eestlastel vaid kinnitati nööp- või vedrunõelaga rinde alt otsad kinni.Otsad olid ilma paelajatkudeta, tömbid....Hiljemalt hakati nahk rihma „beltsi“ kandma ümber kõhu.“

Varrukad

Aluseks NM.0003278
Vormsil levinud pihikuga seelik jättis katmata õlad ja käsivarred ning tingis seega vajaduse eraldi pihakatte – varrukad järele. Vormsi varrukad ärmar, ärmarna , ermar meenutavad eesti käiseid, kuid on nendest palju lühemad (pikkus õlalt allääreni 19-25cm). Varrukad katsid napilt rinna nii, et kummardudes jäi seeliku punane pihikuosa paistma. Pidulikeks juhtudeks valmistati varrukad peenemast linasest või puuvillasest, igapäevaselt kanti täis-või poollinasest lihtsamaid varrukaid. Varrukad olid õlaõmblusteta ja laiad, riide pahemale poole õmmeldi õlalapid. Veel 19. saj. keskpaiku tehti käised kurrutatud pihaga, hiljem sellest loobuti. Püstkrae (laius 4-8cm) ei ulatunud ees kokku ning jäi avatuks. Rinnalõhik oli pikk, ulatudes kuni käiste allääreni ja see suleti umbes poole rinna kõrgusel preesi või sõlega. Varrukasuud olid tihedasti kurrutatud ja varrukavärvlid (0,5-1cm) sõlmiti randme juures kinni punasest lõngast punutud või peene siidpaelaga. Püstkrae ja varrukavärvlid ilustati valge tikk-, sõlm- ja aedpisteridadega.
„Käised käisid ikka särgi peal, samamoodi kui eestlastelgi. Käised ei olnud iialgi ilustatud. Ikka olid lihtsad valged, sõleke käis ees. Vöö paistis käiste alt välja“ .(K. Berggren 1924.aastal).

Põll

Aluseks NM.0003288
Põlle huit firka kandsid Vormsil nii naised kui neiud. Täiskasvanud neiud kandsid põlle pidulikel sündmustel ja naised teatud tööde juures : viljalõikus, külviaeg ja rehepeks. Teadaolevalt koduses majapidamises põlle ei tarvitatud. Valgest linasest või puuvillasest riidest põll õmmeldi seelikust 5-8cm lühem. Punase või valge värvli servadele tikiti tikk-, aed- ja sõlmpisteread. Põlle ülaäär jäeti ees siledaks, külgedele tehti 0,5 cm sügavused lappvoldid. Põlle alläär kaunistati siksakpaelaga, abielunaise kiriku-või piduliku rõiva juurde kuuluv põll kaunistati heegelpitsi naier või tikandiga alaosas. Põlle kanti punaste paeltega seotuna rindade peal.

Kirivöö

Aluseks ERM A509-2599, ERM A 509:2588
Seeliku piha ja seelikuosa ühenduskohal rindade peal kanti värvilist kirivööd lind, umband. Vöö oli 2,5- 5 cm laiune ja nii lühike, et ulatus vaid üks kord ümber keha. Vöö otsi ei sõlmitud ega pistetud kordade vahele nagu eestlastel, vaid kinnitati nööp- või vedrunõelaga. Vöö üks ots punuti palmikutesse krakfotar (varesejalad), mis omavahel alt tutiks ühendati, teine ots kanditi punase kangaga.

Jakk

Aluseks ERM A 287:9
Käiste peal kanti mustast villasest riidest lühikest avarat jakki pällrokk, pellrock. Jaki 2 selja- ja 2 hõlmatükki lõigeti alt laiemaks, nii et seljal ning külgedel moodustusid vastandvoldid päll. Varrukasuud ja avar kaelaava kanditi sinise riidega. Vasakul hõlmal asetsesid metallist või klaasist nööbid, paremal aga punasest villasest lõngast palmitsetud aasad ösen, mis õmmeldi jaki külge sinise lõngaga. Pihaosa õmblused jaki pahupoolel ning alläärepalistus kaunistati kollase ja punase laisalõngaga.



Pikk-kuub

Aluseks ERM A 447:278, ERM A 287:11
Pikk-kuub grakjulhin, grakjolh, grokil, grockig, gragil oli pidulik kehakate nii naistel kui ka meestel ning seda kanti aastaringi. Pikk-kuub õmmeldi lambapruunist või- hallist või mustast täisvillasest riidest. Kuub pidi olema seelikust niipalju lühem, et põlle alumine äär jäi pisut nähtavale.
Kuubede nii hõlmad kui seljatükid koosnesid kahest riidetükist ( vertikaalne seljaõmblus ) ning olid lõigatud alt laienevad. Rinnal kinnitatavate hõlmade eesääreks oli jäetud koendserv, laiust oli antud küljejoone viltu lõikamisega. Keset selga asetses kuklas kinnitatud 3 volti. Kuubedel olid ka küljesiilud gair, mis ulatusid kuni kaenla alla. Kaelus oli kraeta, kolmnurkne nii ees kui seljal ning käiste püstkrae paistis nii eest kui seljalt.Vormsi pikk-kuubede puhul valitses tava, et parema õlapoolne kaelus kanditi punase ja vasaku õla poolne kaelus sinise riidega umstämm. See võib olla järelkaja keskajal Lääne-Euroopas valitsenud moest mi-parti, mille järgi tehti näiteks kuuel või pükstel üks pool ühte, teine teist värvi materjalist. Oma seljaõmbluse ja keset selga asetsevate voltidega olid pikk-kuued keskaegsele rõivastusele iseloomulikult laiad.
Alt kitsenevad avasuuvarrukad kaunistati punase kandiga. Sellest ülalpool asetses veel lisaks helekollane pael, mille ülemine äär jäeti kinni õmblemata. Kuue siseõmblused (varrukaühendus-, allääre- ja õlaõmblused) kaunistati punase-kollase laisalõngaga.
Pikk- kuue hõlmad kinnitati rinnanõelaga.
”Eest käis kinni rinnanõelaga (kahe kolmega, harilikult ühega). Pealiskuub. Enne kanti alati välja minnes. Praegu kandmise mood kadunud aasta 30-35 eest, kantakse nüüd palituid ja jakke. Üks krae pool oli alati punane ja teine sinine –ilu. Vanemad inimesed, vaesemad kannavad teda veel praegugi, kui vanu järel on. Gragilhi all käisid käised ja nende all särk. Ka pellrokile pandi vahest peale, aga see ei olnud just seaduspäraline.” (K.Berggren 1924.aastal)

Rosett

Aluseks NM.0003282
Pilt Põhjamaade muuseumi lehelt.
Russwurmi järgi: “Pühapäeval õmmeldakse pikk-kuue rinnale kolmekordne punane lehv.”

Sõba

Sarnaselt Ruhnu naistega on Vormsi naine kandnud ülerõivana valget sõba hoit veip. Sarnaselt pikk-kuue ja jakiga kasutati sõba äärte mahapööramiseks, kaunistamiseks kollase-punase villase lõngaga laisalõngavõtet.

Kasukas

Aluseks ERM A 509:5480
Talvel kanti valget lambanahkset sissepoole villaga kasukat kask, kasuk, kasken, kunu-kask. Harilikult oli kasukas pikk-kuuest veidi lühem, hõlmapikkusega u 100 cm. Kasuka taljesse lõigatud seljatükk ja hõlmad olid keskkohast allääreni järsult (u 4cm) laienevad, moodustades mõlemale küljele lappvoldi. Selg- ja esiosa oli keskkohalt läbilõigatud. Kasuka kaelaava, varrukasuud, hõlma-ääred, alläär ning õla-, selja- ja hõlm-õmblused kuni vöökohani olid mustade nahkribadega kanditud. Parema hõlma kandile kinnitati madalast mahapööratavast kraest kuni vöökohani vasknööbid, vasakule hõlmale aga nahast aasad.

Soeng

Alates 12-13 eluaastast peale põimiti juuksed kahte patsi tuppar, skarwtuppar ning pandi üles nn oinatornina bässtroner küljele. Täiskasvanud ja vanematel naistel pakiti juuksepalmikud helekollasesse soengurätti, millele oli pealeõmmeldud punane pael. Patsid seati ümber pea opp-omhue nii, et moodustusid nn sarved. Palmikute otstesse jäeti pikad punased villased paelad, mis ulatusid poolde selga.

Tanu

Aluseks ERM A 509-4280
Abiellunud naised kandsid valgest linasest või puuvillasest riidest kõrget (8-10cm) valge tikandiga kaunistatud tanu tanu, tanno. Tanu tehti ühest kokkumurtud riidetükist, millele anti lõikega vastav kumerus ning mis sätiti papist või pihlakakoorest kõvale silindrikujulisele alusele (läbimõõt 12-14cm). Kokkuõmmeldult jäi õmblus pealaele, mis lõppes tanupära juurde kroogitud kurdudes. Tanu kokkuõmmeldud pealagi vajutati silindriosa sisse. Palmikutesse seatud patside paelte pikad otsad jäeti tagant tanu alt paistma.

Relua

Aluseks ERM A 447:314, ERM A 447:315
Naiste peakatteks oli võrukujuline, neljast punasest villase riide siilust koosneva ümmarguse pealae ning musta või tumepruuni lambanahkse ääre ja voodriga müts lu, lua, re lu, relua. Seda peakatet on nimetatud ka ema mütsiks – morsmissa. Vabal ajal või kirikuteel laotati peakaunistuse üle kirju rätik või põll.

Neidude peakatted

Neiupõlve märgiks oli umber pea seotud punane peapael harband, mille hõbe – või kuldpitspaelaga kaunistatud otsad rippusid seljale. Kirikusse minnes kandsid tüdrukud musta sametiga kaetud, pealt lahtist 8- 10 cm kõrgust silindritaolist peakatet huebande, mille tagaküljest rippusid kollased ja punased siidlindid.

Ehted

Aluseks NM.0145222
Aluseks NM.0145212
Aluseks NM.0003287
Võrreldes teiste eestirootsi naistega kandsid Vormsi naised vähe ehteid. Käiste ette kinnitati väike hõbedast vitssõlg süle, selja või veinipunaste silmadega hõbeprees klakksüle, ärmsölja. Esines ka lohukeste ja nupukestega kaunistatud preese breske, pärja. Pidulikel juhtudel kinnitati suure preesi alla veel väiksem prees või sõlg. Russwurmi järgi kandsid naised keesid hõbepärlitest silwurstainer, vahapärlitest granaterskrellor ja klaaspärlitest pernkrellor

Sokid ja säärised

Aluseks ERM A 721:58ab, ERM A 577:5ab
Jalas kanti punaseid villaseid sääriseid legior, legger, leggjor, re läggiar, läggjar, mille peale tõmmati valged sokid sukkar, sokkor. Sokkide sääreosa kaunistas 10-15cm pikkune vikkelkude. Säärised ulatusid pahkluust põlvini. Tugevaid jalgu peeti ilusaks ja tervise tunnuseks ning seetõttu kandsid tüdrukud vahel mitut paari sääriseid ülestikku – valged all ja punased peal. Kuna hilissügiseni käidi paljajalu, siis olid säärised ka külmakaitseks.
Valgeid sokke igapäevaselt ei kantud ning need tuli hoida piinlikult puhtada.


Säärepaelad

Aluseks ERM A 509: 2621, ERM A 509:2623ab
Ümber sääriste, põlve alla seoti säärepaelad bänder ja säärepaelte tutiks põimitud otsad topiti kordade vahele. Säärepaelad olid kalasabakirjaga, põhiliselt kollase-sinise-punasekirjud. Igapäevaselt on kantud ka ühevärvilisi siniseid paelu.

Pastlad

A luseks ERM A 759:16, ERM A 759:18
Vormsi naiste tömbi ninaga pasteldel skuar, skoar olid kroogitud varbapealne, küljed ja kand. Hammastega pressiti iga tärke juurde kurd, et paela pingutamisel pastla välimus oleks nägus. Pastlad olid sügavamad kui eestlaste omad. Pastlad tehti pargitud nahast ning värviti raudvitroli või tõrvaga mustaks. Maria Murmani mälestuse järgi valmistati pidulikud ja lastepastlad vasika- või kitsenahast. Tihedamalt kurrutatud ja paremast nahast valmistatud pastlad hoiti pidupäevaks, igapäevaselt käidi kuni lume tulekuni paljajalu või valmistati nn lihtsamad pastlad vähemate kurdudega.
Pastlapaelad skofenggiar koosnesid nahksest osast, mis oli pastlakurdude sees ja mustast puuvillastest või villastest kootud paelapikendustest, mis olid kuni 1m pikkused ja 1-2cm laiused. Paelad mähiti ülevalpool pahkluud tiheda musta reana ümber sääre. Sidumisel tuli jälgida, et valge soki vikliosa paelte vahelt välja paistaks.

Kindad

Aluseks NM.0145271A-B
Aluseks NM.0145197A-B
Kinnastest olid kasutusel nii villased sõrmkindad handkur, hädkur kui labakindad bushandkur. Kanti punaseid kindaid hangkler, valgeid kirikukindaid. On teada ka valgete surikinnaste kasutamise tava.

Rätik

Russwurm nimetab, et naised kandsid rätikut, millesse mässiti lauluraamat. Schlichtingi lito järgi on see valge peenemast linasest või puuvillasest kangast.

 

UUEMAD RÕIVAD


Rootsi misjonäri L. J. Österblomi tegevus saarel põhjustas suure usulise aktiivsuse. Tema mõju oli moraalselt ja majanduslikult väga tugev, muutes lisaks rahvarõivastele ja teistele tavadele ka näiteks majade ehitust ja hügieeni. Rahvarõivad muudeti usulistele tõekspidamistele sobivamaks, moderniseeriti. Pruudid keeldusid seplit kandmast, sest see oli „maapealne kroon“. Kuigi vanu kombeid püüti 1930.-nendatel aastatel taaselustada, oli L.J.Österblomi tegevus jätnud jälje vormsilaste teadvusesse.

Soengud ja peakatted

ALuseks ERM A 287:12, ERM A 509:4597, ERM A 721:49
Vanema rõivastuse juurde kuulunud kõik peakatted kadusid ja naised hakkasid kandma puuvillaseid puna-valge-ruudulisi pearätte. Rätikud seoti pähe nii koduste toimetuste juures kui ka kirikusse minnes. Kolmnurkseks kokkumurtuna kinnitati see lõua alla ühe sõlmega. Voldid, mis murdmisel tekkisid, pidid olema sümeetrilised ja rätik ei tohtinud liibuda vastu laupa, vaid kolmnurgana püsti seisma. Algul oli rätt väikeseruuduline ja telgedel kootud, kuid 20.sajandi alguses pastor Melini naissugulase abiga lasti Turu (Åbo) tekstiilitööstuses kududa partii suuremate ruutudega puna-valgeid pearätte. Need rätid said rahvaseas nimeks Åbomors duka (Turu-memme rätt). Leina puhul kasutati sini (musta)-puna-valgeruudulisi pearätte dygen, dücka.
Endine „sarvedega“ soeng muutus nüüd rätiku kandmisel takistuseks. Punutud patsid lasti seljale langeda ning nende otsad ühendati peenikese punase, sinise või rohelise juuksepaelaga. Juukselahk tehti pealaele sukavardaga. Tüdruk, kes püüdis oma juukseid teisiti sättida või mõne kihara keerata, sai naistelt halvakspanu osaliseks – olevat eputis ja halva mainega tüdruk.

Seelik

Tähelepanuväärne on, et must kurrutatud punase pihikuga seelik säilis saarel kuni II Maailmasõja sündmusteni. Kui vanemad seelikud olid voltidega või laiemate kurdudega (u 1,5-4,5cm), siis uuemad seelikud tehti peenemad (u 0,5- 1cm). Noormehed hindasid tüdrukuid kurdude järgi - mida peenemad olid kurrud, seda tublim naine. On teada, et 19.sajandi esimesel veerandil valmistati Borrbys eriti peente kurdudega seelikuid. Seeliku alaosa pidi Katarina Landmann (sündinud 1928) õpetuse järgi ulatuma käelaba võrra allapoole põlve (seeliku alaosa pikkus u 85 cm ja koos pihikuga kokku umbes 105 cm ).
Kirjeldused seeliku kurrutamisest pärinevad 20.sajandi algusest.
Kurrulõngad aeti sisse ülaosast kuni seeliku alumise servani. Kurruread õmmeldi linase lõngaga vähemalt 5 cm vahedega. Hoolega tuli jälgida, et kurrud rida - realt täpselt mööda lõnga jookseksid.
Kui linased kurrulõngad olid terve seeliku alaosa ulatuses sisse aetud, siis tõmmati kurrud tihedalt kokku, korrastati ja sõlmiti lõngad kinni. Seelik kaeti niiske linaga ning asetati sellele värsked tulised leivad. Teiseks päevaks oli seelik kuiv ja kurrud sees. Kurrulõngad võeti välja, vaid mõned ülemised read lasti pisut lõdvemaks ja jäeti sisse. Kui seelik tarvitusel ei olnud, siis tuli kurruniidid kõik jälle sisse ajada, kokku tõmmata, märga linasse mässida ja kuumade leibade abil aurutada. Kui seeliku kangas ühelt poolt kulus, siis pöörati seeliku pahem pool väljapoole ja õmmeldi kangalaidude õmblused teisele poole. Seelik harjati lahja seebilahusega ja hõõruti seejärel niiske riidega üle.

On säilinud ka mõned seelikud, mille pihikuosa on ära lõigatud ja seelik on õmmeldud toetuma värvli abil puusadele. Asjaolu tingis uus rõivaese – pluus, mis ulatus puusadeni, kattis käevarred ja kaelaava ning endisaegse seeliku pihaosa ei olnud seetõttu enam tarvilik.

Rihm

Aluseks ERM A 287:3
Kootud vööd kadusid ja ümber piha hakati kandma laia nahast vaskpandla ja öösidega rihma belts, belte, bälte.

Pluus

Aluseks ERM A563:1889
Vanema rõivastuse juurde kuulunud käised vahetas välja uus rõivaese pluus blusen, jacken, sommarjackan (suvejakk). Allesjäänud käiseid kasutati Maria Murmani mälestuste põhjal öörõivana.
Käised, mis olid liiga paljastavad, asendati kurgu alt kuni puusadeni kinninööbitava pluusiga.
Pluusi lõige valmistati Österblomi abikaasa nägemuse kohaselt, milles järgiti tolleaegset linnamoodi ja arvestati kombekust. Puuvillasest riidest pluusi kangapõhi oli valge ning kangamustriks olid väikesed tagasihoidlikud lilled punastes, sinistes ja kollastes värvides. Pidulikumal juhul - konfirmatsioon või laulatus - õmmeldi pluus ka nt ühevärvilisest valgest satiinist. Puusadeni ulatuv pluus oli külgedelt allääre suunas laienev. Alläär palistati kaarjalt nii esi - kui seljaosal ning seljaosa jäeti mõne võrra pikem. Varrukad olid kitsad ja õlalt ülestõstetud. Varrukate puhvi tõstmiseks pandi varrukaõmblustesse kõvendus. Kinnis hõlmas kogu esiosa ning väikese püstkrae. Pluus vooderdati valge puuvillase kangaga. Esikinnis kaunistati tihedalt õmmeldud väikeste nööpidega. Nööbid valiti justkui puuduvate ehete asemel uhked ja silmatorkavad. Pluusi kandsid kõik, nii abielunaised, neiud kui ka lapsed.

Jakk

Aluseks ERM A 565:1488
Puuvillasele pluusile lisaks kanti jahedama ilmaga tumesinisest täisvillasest riidest vooderdatud jakki jackar, ulljackar (villane jakk) mis oli lõikelt analoogne pluusiga. Jakk oli kitsas puusadeni ulatuv, kitsaste varrukate ning kinnise püstkraega. Jakk nööbiti kinni 10 -12 nööbiga. Harilikult olid nööbid metallist või klaasist. Jakke valmistati nii voodriga kui ilma. Sageli oli ka jaki krae vooderdatud karusnaha või sametpaelaga.

Jalanõud

Jalakatetena säilisid traditsioonilised punased säärised, valged sokid ja kurrutatud pastlad. Vormsil olevat neiud-naised ise valmistanud oma pastlad, sest mood nägi ette, et pastlapealsed pidid olema sama sügavate kurdudega kui seelik ning seelikuvoldid pidid minema pastlanaha kurdudega “hammas- hambasse”.
1930.-nendatel esines pastelde kõrval ka kingi ja saapaid, kuid valge suka äär pidi alati paistma.

Vardakott

Aluseks ERM A 509:5197
Vormsi naiste rahvarõivaste juurde kuulus vardakott bindbongen, bindbungg, bindbungen, mis oli vajalik kudumistööde kaasaskandmiseks. Vormsi naine kudus alati, nii puhkehetkedel istudes kui teed käies või koorma otsas istudes, ohjad ümber käerandme. Kui vardakott poolelioleva tööga kaasas ei olnud, siis öeldi „istub nagu mees“.Vormsi naiste kudumisoskus ja nende valmistatud kinda-ja sokipaarid olid hinnatud kaup ka väljaspool saart. Vanemad Haapsalu elanikud mäletavad 1930.-nendatel aastatel rahvarõivais Vormsi naisi Haapsalu turul oma kudumeid müümas. Arvatavalt on ka kuulsa haapsalu salli kudumise traditsioon saanud alguse Vormsi naistelt.
Vardakott oli püstise ristküliku kujuline, pealt sangaga ja seest vooderdatud. Vardakoti värvide ja mustrite valikul ning rütmi kompositsiooniga püüdis iga naine näidata oma loovust. Värvidest kasutati kollast, tumesinist, rohelist, roosat, valget ja põhivärvina ikka punast. Tihti kooti koti sang põhiosast erinevas koes või kaunistati tagasihoidliku tikandiga.
Aluseks ERM A 287:16
Vardakottideks on kasutatud ka kokkuõmmeldud meeste kandmistraditsioonist nö mahakantud laiu (15cm) villaseid vöid.

Suurrätt

Aluseks ERM A721:48
Ülerõivana kasutati suurt villast ostetud või kodukootud ruudulist narmastega rätikut storduk. Suurrätt võeti kolmnurkselt kokkumurtuna õlgadele ja sellega kaeti ka pea.
Kude ja lõim olid villased, toimselt kootud. Võis olla ka kahest laiusest kokku õmmeldud (ühe külje pikkuseseks oli u 170cm). Narmaste pikkus oli kuni 7 cm.
Värvide valikul ei kehtinud kindlaid reegleid, kuid enamus rätikute põhitoonideks olid must ja roheline ning nende kõrval esines ka valge, tumesinine, punane. 1930.-nendatel aastatel paksemaid rõivaid ei kantudki, sest seelik, pluus, jakk ja suurrätt andsid piisavalt sooja.




VANEMAD PULMARÕIVAD



Üldjoontes ei erinenud pulmarõivad pidulikust riietusest, kuid sellesse komplekti kuulusid mõned huvitavad detailid, mille kandmises olid välja kujunenud kindlad traditsioonid.

PRUUT

Pulmade ajaks valitakse üldjuhul pühapäev või pühaaeg, nt. teine jõulupüha. Vormsis tähistati pulmi nii peiu- kui mõrsjakodus. Pulmamajas pidi pruut kogu aeg istuma täies riietuses koos kasuka ja pikk-kuuega. Alles järgmisel päeval võis ta ennast pealisrõivasteta näidata.
Pruudi pulmarõivaid ei tohtinud hiljem surnule selga panna, sest siis ei saavat ta hauas rahu.

Pruudipärg

Aluseks NM 3274
Pruudi tunnuseks oli pruudipärg ehk seppel bruseppal, säppal, säpale, mis kinnitati nõeltega juuksepalmikute tuppar külge. Võrukujuline papist või pihlakakoorest seppel kõrgusega 8-15 cm, kaeti punase villase riidega. Esikülg kaunistati klaastilgutitega, pärlite ja rahakestega. Seppeli kuklapool kaunistati 3 - 3,5 cm laiuse siksakiliselt kroogitud punase paelaga. Pärja tagumisele alumisele servale kinnitati üksteise kõrvale 8–10 erivärvilist ja pikka paela, mis ripuvad seljale. Õlgade eest rinnale langesid vaid kaks äärmist paela, mis pidi alati olema punased. Pruudikrooni külgedele õmmeldi roosad ja punased õiesarnased rosetid vaheldumisi värvitud udusulgedega. Vasakule küljele kinnitati värviline suletutt. Juuksed seppeli alla põimiti kollase- punasetriibulise paelaga kahte patsi ning toodi kuklast ettepoole.
Teisel pulma päeval toimus pruudi tanutamine dansa påluva. Pruut sai seppeli asemele re lua.

Pruudiseelik

Aluseks NM 3275
Russwurm nimetab, et 1854 aastal on Vormsis veel tuntud komme valida laulatuseks pruudile sinine rüü.
Pruut ja pruutneitsid pidid kandma siniseid seelikuid kjol, bla-kjolhen, pruutneitsid peigmehe suguvõsast aga musti. Pulmapeo ajal vahetas pruut oma sinise seeliku musta vastu välja.
Sinine seelik sarnanes nö argiseelikule: koosnes pihikust ja selle külge õmmeldud seelikuosast.
Seelik ulatus kaenla alla rindade peale ning seda hoidis üleval hästi lühike, punasest kalevist õmmeldud pihaosa livstika (liistik), överdal. Pihaosa kaelaava eesäär ääristati sinise 0,7 cm laiuse kandiribaga.
Seelik valmistati sinisest kangast, kogulaiusega umbes 2,6 m. Seelikuosa oli eest u 16cm voltideta; 2,5cm laiused voldid liikusid eest kummalti poolt oma suunas ja ühinesid taga.
”Laiemate voltidega seelikud on vanemad. Peenikeste voltidega hakati peale I Maailmasõda tegema. Voldid hakkasid siis järjest peenemaks minema”. (K. Öman, sündinud 1885a.).
Seeliku alläär vooderdati 12- 20 cm laiuse valgest riidest toodiga stote.
Seeliku pikkus on tõenäoliselt olnud lühem kui eestlaste seelikutel tavaks.

Vöö

Russwurmi järgi mässitakse sinine kitsas kootud vöö tihedalt käsivarte alla ja seeläbi omandas riietus väga ebameeldiva välimuse ja peaaegu kõik tüdrukud nägid välja kui küürakad.

Lahtkrae

Aluseks ERM A 509: 4499, NM 3280
Huvitav ja omapärane oli Vormsi pruudirõivastuse juures tava kanda käiste peal lahtkraed kroa, krua. Lahtkraed kandis ka pruudi abiline (lähem sugulane, kes aitas teda kingituste väljajagamisel). Linasest või puuvillasest riidest lahtkrae koosnes ühest seljatükist (laius 28cm, pikkus 31cm), kahest esitükist (ühe laius 13cm), kahest õlatükist (laius 5cm, pikkus 8cm) ja püstkraest (laius 6cm, pikkus 24cm). Püstkrae kaunistati tihedalt valge madal-, täite- ja varspistetikandiga. Krae avaus kurrutati tihedalt. Seljaosa laius oli kurrutatult 8 cm ja rinnaesise osa kurrutatult 5 cm.

Põlvikud

Pruut kandis punaseid põlvikuid.

Kindad

Aluseks ERM A 509: 5263ab, NM.0003286A-B
Pruudi rõivakomplekti juurde kuulusid ka valged kindad bröllopshandkur, kuid neid ei pandud kätte vaid hoiti peos nagu ka punast või valget taskurätikut näsaduk.


PEIGMEES

Peigmehe pulmarõivastus ei esinenud samuti olulisi erinevusi mehe pidulikust rõivast.

Kübar

Viltkübara ümber seoti punane, valge või kuldäärega siidpael.

Sukad

Peigmees oli ainuke, kes meestest kandis valgeid sukki. Isamees kandis tumepruune sukki ja ümber kübara sinist paela.

Vöö

Pikk-kuue ümber on kirju kootud lai vöö.

Kindad

Aluseks NM.0145221A-B
Peigmehe rõivastuse juurde kuulusid sarnaselt pruudiga valged kindad. Valge kinda pool labaosta kattis punase, kollase ja sinisega kootud geomeetriline muster.



UUEMAD PULMARÕIVAD


Misjonär L.J.Österblomi tegevuse tulemusena hakati ka pruutpaari rõivastust usklikele mittesobivaks pidama. Österblomi järgsel perioodil kandis pruut tavalisi rahvariideid, ega erinenud teistest. Vaid pluus valmistati peenemast valgest riidest.
1930. aastate paiku olid pruudid juba üldlevinud moejärgselt valgesse kleiti rõivastatud.